Kes mida öö läbi tegi.

Meeleheitel kiirustades varisevaid struktuure taga ajades, läbi tööliste summade ja rahvarohkete häärberite, läbi joostes ja tormates ja naerdes ja hingeldades.

Kuidas oli? Kas oleksite paremini tahtnud? Aga mis jäi mul üle, kas teate. Ja kui ma oleksingi, noh, saavutatud ajaga tulnud veidi rohkem teie poole, teie suunas, kas te oleksite siis sellega rahuldunud, või... ?

Ja kunas me siis koduteed alustame? Tahaksin juba teid naerdes kallistada ja liikuda koos teiega tagasi oma kodu-universumi poole - teisiti ma ju ei saa, kuis võiksin teid nüüd enam hüljata?

Tahaksin teid ka oma rahvale esitleda... Ja soovimata kalduda ebaviisakusse, tuleb mul siiski tunnistada, et mul on kuskil oma kodu ja koht, kuhu me üheskoos nüüd siis kul-ge-me.

Tõde tõuseb juubeldavail südameil pinnale ja naerab iseenda üle. Tõde tuleb taas ja kui uus, veel noor hommik koidab, tuleb päevavalgele ka kõik see, mis seni on särava tähtede vöö taga justkui peidus olnud.

Me tuleme kaugelt ja teisalt, ajarändurid muistsetelt maadelt, jõudes pärale just siis, kui seda on kõige rohkem vaja. Me oleme rändurid ja päike tõuseb veelkord, seekord naerdes - ja kui koidutaeva kahanev helk hakkab juba metsa taha vajuma ja noor hommik särab ühe tumedaima öö varjust taaskord kaskede vahelt üles - tuleb endale tunnistada: maailm on alles noor, ja naerab iseenda üle kui vastsündinu, kes aplalt ema rinnalt piima joob.

Mida üldse võiks elult tahta?
Kui lapsi ja perekonda ja järelkasvu ja ilusat käekirja.
Ja naeru, mis vallandub, kui ma jälle sinu rõõmsat pilku kohtan.

Me oleme teel, me oleme tagasiteel, pöördepunkt oli kõigest mõni hetk tagasi - lubage teile jälle meelde tuletada!
Ja noh, kuidas ma ka ei armastaks, ei tohiks ja ei tahaks teile naerdes seletada, kuidas me kõik oleme ühel suurel imelisel tagasiteel tagasi koju - seekord siis minu poole ehk? - ma rõkkan seesmisest rahulolust ja naerust, kui ma saaksin teid oma vanematele esitleda.

Sest nimelt, me oleme mängumeistrite suguharust, kaugest, aga võib-olla sugugi mitte nii kaugest paigast, mis kätkeb endas lätete algpõhjusi ja peidab eneses varjatud ja varjamatuid rõõme ning saladusi. Kas teate, kas te teate, kas te lubate, kas te tahate, et ma tuleksin, ja me võiksime koos lahedalt ja varjamatult oma eluga sinnapoole tüürida, et me näitame ja näeme seda, mis tegelikult meie univ. maailmade eesmärgid on??

Taavi

Varem Kristiines

Taevas polnudki veel õieti särama löönud ja esimesed jahedad hommikused päikesekiired alles hakkasid maa peale laskuma; ent ta tantsis, tantsis läbi öö ja mööda maanteid, oli jahe ja rohi oli märg ja oli külm; aga ta ei hoolinud sellest, vaid ta tantsis; tantsis mööda maanteid ja läbi metsade. Iga hommiku või uue koiduga helkis tema silmades uus lootus ja ta naeris.

Ta naeris ja kui ta rääkima hakkas, täitusid inimeste südamed rõõmuga. Öö kurbus oli läinud ja tulnud mägedelt tagasi, ta armus üha uuesti ja uuesti elusse ja sellesse uskumatusse maailma.

//

Milarepa jooksis mägedest alla ja hüppas otse oma armastatu käte vahele. Aga neljanda korruse tambur oli endiselt tühi.

Veel tänahommikusi

Must oli öö ja tume oli tuhisev taevas, aga me võitlesime ja panime vastu, ja läbi lõkete kostis sära kusagilt iidsetest halvamistele kuulunud kambritest.

Ma tuhnisin üles selle, mida ei tohtinud, aga mida oli vaja, ja lõbusate lõkete maha jäänud silmapaar ei leidnudki minu elus oma kohta - välja arvatud siis selle kõige o-lu-li-se-ma.

Ma tulin ja ma tuhnisin ja ma kaevasin välja selle, mida ei tohtinud teha. Ma unustasin, kuidas mitte armastada seda unustamatut, juubeldavat, hingetuks võtvat ja hingeldavalt naervat, tahtmatust ja elulusti tulvil ootusära...

Die vorfreude my ass...

Tuhandete tulvavete alla jäänud tubadest hoidumine, tahtmatus leida, rajada ja soovida seda, mida soovida ei tohi. Tuhandeist võlutud armsatest lemuurlastest õhkuv südamesoojus, enne, kui katastroofijärgne piirkond veel viimsenigi laostunud oli.

Tuhandeist silmadest õhkuv armastuse kuum tuli, ja ma pühin põselt järjekordse hõõguva pisara. Ma ei jõua enam, ma ei jaksa enam, ma ei tohi enam...

Nutmine jäägu nüüd teistele?

Aga sealtkaudu ei tohtinud ju minna - küsin taaskord kaitset ja abi - sealtkaudu ei tohtinud ju, ja mis maha jäi, olid vaid viimsed pühkmed kellestki hämarusse kadunud poisist.

Võimetuses olukorda seedida või lahendada, olime välja töötanud millegi kohutava, - massiivse, destruktiivse, enesehävitusliku, verise, alatu ja argpüksliku, oksele ajava tapalava, mustades südametes verine lahkumisavaldus.

Aga milline pidi küll olema kadunukese viha, et ta millekski selliseks üldse võimeline oli?

Midagi iidset, midagi jubedat oli taaskord ärkamas - jah, nad püüdsid uuesti äratada tolle monstrumi, kes oleks paelunud oma kütkeisse ja verise iha alatuisse hammastesse oma saatuse tahte vastaselt kogu selle suure ilusa loodu - ja mingisugusel lapsel ei tohtinud siin küll mingit sõnaõigust olla.

Selles karmis mängus, selles karmis mängus ja olelusvõitluses, mida nad katsusid ragulkadega tabavatesse destruktiivsetesse lahingvalmiduses heitlustesse, selles karmis mängus... - ma oleksin tahtnud...

Aga ei, aga juba - välk sähvatas ja läbi oli lõigatud peen, tuline tumepruun juga - seda ei tohtinud! - aga alatu, reeturlik käitumine oli vallandanud kohutava ahelreaktsiooni, sihiks surm ja irvitav lõbujanu, soov piinelda ja vaadelda tapahimulisi piinlevaid olendeid... - seda ei tohtinud!

Tundemaailm selgineb ja kutse koostööle

Väikelinna hubases köögis oli soe. Teisalt tulnuna võis jääda mõistetamatuks see iha ja vajadus kellegi lähedase järele, ent ometi polnud jahimees veel maha rahunenud.

Võitmatuse printsiip, seletamatu, kustunud, kustutamatu kauge hüüe, maha jäänud tuhandete säravate, lausa hõõguvate tähistaeva helkivate kauge tolm, uskumatu ja unistamatu selle juures olev üksindus.

Ma ju ei tahtnud, ma ju ei osanud arvata, et see kõik lõpuks sinnamaani välja viib...
Tähistaeva unustamatu silm ja meeleheitlikult lahti rabelev raev...

Kordades võidetud ja tähelepanuta jäänud väikene laps, kes oleks osanud sellist lööki sellise nurga või kandi pealt oodata? Aga ma hulkusin ringi ja valmistusin läbi öö, ja olgugi, et see oli mu esimene sünd, ei pruukinud see seepärast veel kaugeltki viimaseks jääda.

Ma võisin ja tahtsin ja lubasin endal olla ja tulla, aga mu armastatu oli ikka ja jälle kusagil teisal.

Suutmatus hüüda appi ja karjuda võimetuses olevatele mägedes paiknevatele hiidudele oma suurepäraselt välja töötatud strateegia ja täiuslikkuseni lihvitud joogapraktika; ma tahtsin, ma olin ja ma võisin.

//

Ma ei suuda endas enam hoida seda meeletut raevu, seda kuldpunast sära, mis tahtmatult tekitab tunde, nagu ma oleksin läinud ära kuhugi teisale ja viinud endaga kaasa veel läbi otsimata aardeid.

Aga see pole ju tõsi, see ei saanud, ei tahtnud ja ammugi veel ei tohtinud tõsi olla. Seda poleks praegusenigi saanud lubada, et keegi veel siinsetest katastroofijärgsetest piirkondadest elus julgeb püsida; ja lisaks veel - hoida endas kätkematuid varandusi.

Selline tüüp tuleb paratamatult rajalt maha võtta, hirmutada ja läbi otsida. Siis on hästi ja siis on proper.

//

Tulvavete alla jäänud tuline torm - I am sorry, I really am, I am really sorry - tulvavete alla jäänud tuline torm ja võitmatusel lasuv saladuskatete must loor.

What do you want, the Atlantis codes?
- No, the Lemurian ones! San Greal and so on...

See ilmatusse jäänud must hirm, tahe varanduse järele, tahe ja oskus otsida ja välja nuhkida tuhandeaastaste kogemustega rajused, äranutetud silmadega pisike laps kaugelt mängumeistrite juurest.

//

Keegi ei tee sulle haiget, me lubame, välja arvatud need tuhanded pangalaenud ja öökima ajav keskkonnapoliitika.

Täna hommikul kirjutatud

Karje ookeani ääres ja tähistaeva särav valgus.
Karje ookeani ääres ja vihane sööst vastu laineid,
pekstes raevunult vastu valgeharjalist vett.

Karje ookeani ääres ja tuhandete tuulte kauged hääled. Viimasedki varanduse riismed juba kordades vastu taevast lastud.

Karje ja ma hakkan astuma. Lained möirgavad ja tuul tõuseb ja mahajäetud rannalt kerkib viimane appihüüd.

Karje ookeani ääres ja sada tuhat galaktikat lendasid vastu taevast.

Sööstes läbi öö nagu nool, mis vihiseb jahimehe kõrvust mööda.
Sööstes läbi öö ja kihutades vihaselt tagant mahajääjate raevunud parvi või horde.

Kui tulemises on armastust, siis kuidas võiksin hoida end tagasi?

Lõkkest praksatab sädemeid ja tuhandepealine must parv lendab madalalt üle mu pea läbi jaheda öö. Vihane karjatus sügavalt ja seest, ja raevunud hüüatus ja kutse jahile, võitmata jäänud lahingute tuhandepealine torm.

Kes võitleks ja võidaks läbi tumeda öö kihutava eksinud, kuid näljase massi?
Aga paljasjalgne joogi istub lõkke ääres ja valvab, ja sädemeist praksatab tuld.

//

Tohututes kogustes viha, võlvkaarte alt läbi tuisanud torm.
Tahtmata jääda viimaseks, jookseb hukkumishirmus hullumeelne hirmunud kari ohtlikult üle järsaku ääre ja sooritab hüppe.
Nõelteravad uisud, mis pöörasid täie hoo pealt viimasel hetkel lahtise jää servalt tagasi; soos kükitav vanamees ja iidne kutse; appihüüe kelleltki teiselt.

Varinguohus vana maja sai viimase hoobi ja veel ja veel, aga siis oli juba aeg minna ja põgeneda, söösta meeleheitlike hüpetega läbi raevunud taevaste alt alla kukkuvate kivide vahelt, väike teerada jooksis läbi padriku, ja tuli teha tuld ja valvata.

//

Seda sai hoitud lõpuni, sai jõutud ja sai valvatud. Hoolimatud iseeneste suhtes, olid nad kaugetelt tähtedelt tulnud, et mureneva süsteemi ja kukkuvate kivide vahelt otsida viimasel hetkel tagasiteed.

Edutute katsete lõputult kuhjunud rodu, raevukas appihüüd ja varisenud Atlantise täheseemneparve kustunud sära, surm, silmis meeleheide ja jõuetus, armastuse pälvinud hoolimatus ja tähelepanu, mis jäi endiselt vajaka??

Ja siis ta hakkas tulema. Ta jooksis varisevate seinte vahelt nagu käegakatsutava surma sooja hinguse ja verise lõua vahelt pääsenud odratera, soe joogi ja südamlik käepigistus, aga siis oli juba liiga hilja.

Ta jooksis kui koidusära kustunud tulede valguses, teinud tahtmatult haiget miljoneile ja hüpates langevate rusude vahelt just viimasel hetkel armastatu käte vahele.

Taevas lendas õhku ja veripunane koit tundis kadunu silmis ära mingit kummalist, seletamatut õudset õndsat teadmist - aga siis oli juba liiga hilja.

//

Kuidas mul klaverimäng edeneb // How's the piano playing going

Mälestusi pühapäevast, 24. jaanuarist 2016

Nägin silmanurgast oma selja taga üht meesterahvast, kes seisis, käed risti rinnal. Tundsin ennast natuke ebamugavalt, ja meenus muusikatundidest saadud kriitika. Mõtlesin selle peale, et miks muusikakoolidesse on raske sisse saada. Ja miks üldse on raske ennast teinekord loominguliselt väljendada. 

Mulle tundus, et raske on ennast üldse kuidagi väljendada, kui kuulaja hoiak on pidevalt kriitiline. Ma pean selle all silmas seda, et pidevalt tuleks justkui elada hirmu all, kas tehtu oli õige või vale. Tahaks vabaneda kuidagi sellest. Ja nüüd harjutangi. Luban endal eksida ja harjutan ka nooti, mida ma ei oska ja lähebki valesti.

//

Memories from Sunday, January 24th, 2016

From the corner of my eye I saw a male standing behind me, hands crossed on his chest. I felt a little bit uncomfortable, and I recalled the critics that I had got from the music classes. I thought why is it hard to get into the music schools. And why is it sometimes hard to express yourself creatively at all.

It felt that it is hard to express yourself, when the listener is constantly in a critical/criticizing position. By this I mean that somehow we should live under a constant fear, if the move that we made, was right or wrong. I would like to be free of it. And now I am practicing. I allow myself to err and I also practice notes, that I cannot yet play, and it does go wrong.

Üks veel varasem lühijutt isa arvutist

elasid kord himaalajas 2 kaljukitse kes tahtsid kangesti puksida.

ühel päeval otsustasid nad puksida kõiki vastu tulijaid.

nii nad tegidgi. aga kotkast ei saanud nad üldse puksida.

küll nad tegid kõrgeid hüppeid. küll nad venitasid kaela

aga kotkast nad ei saanud puksida.siis hüppasid nad kotka selga

ja lendasid kotka pessa. kus kotka ema andis nad poegadele

söögiks.

 (kirjutanud Taavi 14. detsembril 1997)