Veel tänahommikusi

Must oli öö ja tume oli tuhisev taevas, aga me võitlesime ja panime vastu, ja läbi lõkete kostis sära kusagilt iidsetest halvamistele kuulunud kambritest.

Ma tuhnisin üles selle, mida ei tohtinud, aga mida oli vaja, ja lõbusate lõkete maha jäänud silmapaar ei leidnudki minu elus oma kohta - välja arvatud siis selle kõige o-lu-li-se-ma.

Ma tulin ja ma tuhnisin ja ma kaevasin välja selle, mida ei tohtinud teha. Ma unustasin, kuidas mitte armastada seda unustamatut, juubeldavat, hingetuks võtvat ja hingeldavalt naervat, tahtmatust ja elulusti tulvil ootusära...

Die vorfreude my ass...

Tuhandete tulvavete alla jäänud tubadest hoidumine, tahtmatus leida, rajada ja soovida seda, mida soovida ei tohi. Tuhandeist võlutud armsatest lemuurlastest õhkuv südamesoojus, enne, kui katastroofijärgne piirkond veel viimsenigi laostunud oli.

Tuhandeist silmadest õhkuv armastuse kuum tuli, ja ma pühin põselt järjekordse hõõguva pisara. Ma ei jõua enam, ma ei jaksa enam, ma ei tohi enam...

Nutmine jäägu nüüd teistele?

Aga sealtkaudu ei tohtinud ju minna - küsin taaskord kaitset ja abi - sealtkaudu ei tohtinud ju, ja mis maha jäi, olid vaid viimsed pühkmed kellestki hämarusse kadunud poisist.

Võimetuses olukorda seedida või lahendada, olime välja töötanud millegi kohutava, - massiivse, destruktiivse, enesehävitusliku, verise, alatu ja argpüksliku, oksele ajava tapalava, mustades südametes verine lahkumisavaldus.

Aga milline pidi küll olema kadunukese viha, et ta millekski selliseks üldse võimeline oli?

Midagi iidset, midagi jubedat oli taaskord ärkamas - jah, nad püüdsid uuesti äratada tolle monstrumi, kes oleks paelunud oma kütkeisse ja verise iha alatuisse hammastesse oma saatuse tahte vastaselt kogu selle suure ilusa loodu - ja mingisugusel lapsel ei tohtinud siin küll mingit sõnaõigust olla.

Selles karmis mängus, selles karmis mängus ja olelusvõitluses, mida nad katsusid ragulkadega tabavatesse destruktiivsetesse lahingvalmiduses heitlustesse, selles karmis mängus... - ma oleksin tahtnud...

Aga ei, aga juba - välk sähvatas ja läbi oli lõigatud peen, tuline tumepruun juga - seda ei tohtinud! - aga alatu, reeturlik käitumine oli vallandanud kohutava ahelreaktsiooni, sihiks surm ja irvitav lõbujanu, soov piinelda ja vaadelda tapahimulisi piinlevaid olendeid... - seda ei tohtinud!