Meeleheitel kiirustades varisevaid struktuure taga ajades, läbi tööliste summade ja rahvarohkete häärberite, läbi joostes ja tormates ja naerdes ja hingeldades.
Kuidas oli? Kas oleksite paremini tahtnud? Aga mis jäi mul üle, kas teate. Ja kui ma oleksingi, noh, saavutatud ajaga tulnud veidi rohkem teie poole, teie suunas, kas te oleksite siis sellega rahuldunud, või... ?
Ja kunas me siis koduteed alustame? Tahaksin juba teid naerdes kallistada ja liikuda koos teiega tagasi oma kodu-universumi poole - teisiti ma ju ei saa, kuis võiksin teid nüüd enam hüljata?
Tahaksin teid ka oma rahvale esitleda... Ja soovimata kalduda ebaviisakusse, tuleb mul siiski tunnistada, et mul on kuskil oma kodu ja koht, kuhu me üheskoos nüüd siis kul-ge-me.
Tõde tõuseb juubeldavail südameil pinnale ja naerab iseenda üle. Tõde tuleb taas ja kui uus, veel noor hommik koidab, tuleb päevavalgele ka kõik see, mis seni on särava tähtede vöö taga justkui peidus olnud.
Me tuleme kaugelt ja teisalt, ajarändurid muistsetelt maadelt, jõudes pärale just siis, kui seda on kõige rohkem vaja. Me oleme rändurid ja päike tõuseb veelkord, seekord naerdes - ja kui koidutaeva kahanev helk hakkab juba metsa taha vajuma ja noor hommik särab ühe tumedaima öö varjust taaskord kaskede vahelt üles - tuleb endale tunnistada: maailm on alles noor, ja naerab iseenda üle kui vastsündinu, kes aplalt ema rinnalt piima joob.
Mida üldse võiks elult tahta?
Kui lapsi ja perekonda ja järelkasvu ja ilusat käekirja.
Ja naeru, mis vallandub, kui ma jälle sinu rõõmsat pilku kohtan.
Me oleme teel, me oleme tagasiteel, pöördepunkt oli kõigest mõni hetk tagasi - lubage teile jälle meelde tuletada!
Ja noh, kuidas ma ka ei armastaks, ei tohiks ja ei tahaks teile naerdes seletada, kuidas me kõik oleme ühel suurel imelisel tagasiteel tagasi koju - seekord siis minu poole ehk? - ma rõkkan seesmisest rahulolust ja naerust, kui ma saaksin teid oma vanematele esitleda.
Sest nimelt, me oleme mängumeistrite suguharust, kaugest, aga võib-olla sugugi mitte nii kaugest paigast, mis kätkeb endas lätete algpõhjusi ja peidab eneses varjatud ja varjamatuid rõõme ning saladusi. Kas teate, kas te teate, kas te lubate, kas te tahate, et ma tuleksin, ja me võiksime koos lahedalt ja varjamatult oma eluga sinnapoole tüürida, et me näitame ja näeme seda, mis tegelikult meie univ. maailmade eesmärgid on??
Taavi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar