Täna hommikul kirjutatud

Karje ookeani ääres ja tähistaeva särav valgus.
Karje ookeani ääres ja vihane sööst vastu laineid,
pekstes raevunult vastu valgeharjalist vett.

Karje ookeani ääres ja tuhandete tuulte kauged hääled. Viimasedki varanduse riismed juba kordades vastu taevast lastud.

Karje ja ma hakkan astuma. Lained möirgavad ja tuul tõuseb ja mahajäetud rannalt kerkib viimane appihüüd.

Karje ookeani ääres ja sada tuhat galaktikat lendasid vastu taevast.

Sööstes läbi öö nagu nool, mis vihiseb jahimehe kõrvust mööda.
Sööstes läbi öö ja kihutades vihaselt tagant mahajääjate raevunud parvi või horde.

Kui tulemises on armastust, siis kuidas võiksin hoida end tagasi?

Lõkkest praksatab sädemeid ja tuhandepealine must parv lendab madalalt üle mu pea läbi jaheda öö. Vihane karjatus sügavalt ja seest, ja raevunud hüüatus ja kutse jahile, võitmata jäänud lahingute tuhandepealine torm.

Kes võitleks ja võidaks läbi tumeda öö kihutava eksinud, kuid näljase massi?
Aga paljasjalgne joogi istub lõkke ääres ja valvab, ja sädemeist praksatab tuld.

//

Tohututes kogustes viha, võlvkaarte alt läbi tuisanud torm.
Tahtmata jääda viimaseks, jookseb hukkumishirmus hullumeelne hirmunud kari ohtlikult üle järsaku ääre ja sooritab hüppe.
Nõelteravad uisud, mis pöörasid täie hoo pealt viimasel hetkel lahtise jää servalt tagasi; soos kükitav vanamees ja iidne kutse; appihüüe kelleltki teiselt.

Varinguohus vana maja sai viimase hoobi ja veel ja veel, aga siis oli juba aeg minna ja põgeneda, söösta meeleheitlike hüpetega läbi raevunud taevaste alt alla kukkuvate kivide vahelt, väike teerada jooksis läbi padriku, ja tuli teha tuld ja valvata.

//

Seda sai hoitud lõpuni, sai jõutud ja sai valvatud. Hoolimatud iseeneste suhtes, olid nad kaugetelt tähtedelt tulnud, et mureneva süsteemi ja kukkuvate kivide vahelt otsida viimasel hetkel tagasiteed.

Edutute katsete lõputult kuhjunud rodu, raevukas appihüüd ja varisenud Atlantise täheseemneparve kustunud sära, surm, silmis meeleheide ja jõuetus, armastuse pälvinud hoolimatus ja tähelepanu, mis jäi endiselt vajaka??

Ja siis ta hakkas tulema. Ta jooksis varisevate seinte vahelt nagu käegakatsutava surma sooja hinguse ja verise lõua vahelt pääsenud odratera, soe joogi ja südamlik käepigistus, aga siis oli juba liiga hilja.

Ta jooksis kui koidusära kustunud tulede valguses, teinud tahtmatult haiget miljoneile ja hüpates langevate rusude vahelt just viimasel hetkel armastatu käte vahele.

Taevas lendas õhku ja veripunane koit tundis kadunu silmis ära mingit kummalist, seletamatut õudset õndsat teadmist - aga siis oli juba liiga hilja.

//