Taevas polnudki veel õieti särama löönud ja esimesed jahedad hommikused päikesekiired alles hakkasid maa peale laskuma; ent ta tantsis, tantsis läbi öö ja mööda maanteid, oli jahe ja rohi oli märg ja oli külm; aga ta ei hoolinud sellest, vaid ta tantsis; tantsis mööda maanteid ja läbi metsade. Iga hommiku või uue koiduga helkis tema silmades uus lootus ja ta naeris.
Ta naeris ja kui ta rääkima hakkas, täitusid inimeste südamed rõõmuga. Öö kurbus oli läinud ja tulnud mägedelt tagasi, ta armus üha uuesti ja uuesti elusse ja sellesse uskumatusse maailma.
//
Milarepa jooksis mägedest alla ja hüppas otse oma armastatu käte vahele. Aga neljanda korruse tambur oli endiselt tühi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar