LÕPP

tähti kukkus vaikselt
ja õhtust sai tolm
ja vihmapiisad
langesid õrnalt kruusateele

mehi ei tulnud enam
ja saabus vaikus.

Kohaliku kaevu kaas oli lume all. "Kinni jah!" hüüdis keegi. Jää all oli peidus paar viisakama väljanägemisega allapoole ulatuvat seina. "Tahate, me toome teile lund juurde," hüüdis keegi.
"Ei, milleks," laususin vaikselt vastu.

Mehed olid juba väsinud. Käes oli õhtu. Olime lootusetult hiljaks jäänud. Kedagi polnud siin enam. Talv. Ainult rebase jäljed keset sünget, hulkuvat üksindust. Pimedus hakkas laskuma.

Värisesime külmast. Pimedas hakkas natuke jahe.
"Lähme peidame end meie pööningule," pakkusin. Olin seal olemise hubaseks teinud. Pugesime tekkide alla. "Kui vanasti vihma sadas, me ikka tulime siia," teadsin rääkida. "Ja kogu see kunst..." Mul hakkas juba veidi parem. Keegi tõi viina. Väikese nurgas oleva lambi valgel oli näha paari nägu.

"Kuidas sul siis ikka on? Koju ei taha?" küsis keegi.
"Sa oledki kodus," vastasin sõjaväes leiutatud naljaga.
Tibutas vihma. Nii külm enam ei olnudki. Uinusime magama.

kommentaar avaldamata eelmisele

Kommentaar avaldamata eelmisele

//

võib samuti
alistuda sisetundele.
lõppude lõpuks
kõik lahustub

pole vaja
tunda hirmu
märgatakse
või ei

kõik see läheb
üheks sajuks
mööda asfaltteid

tahtmatult
kui tõuseb tahe
märkamatult
liigub hirv

vaikides
kui
lendab
nool ja
kadunud
kõik
eilne hirm

homsest nüüd
ma tõusen tasa
liigun vaikselt
nagu nool

hämarduvas sajus
liigub väike
keegi
mööda
musta teed

ahelaid
ei ole enam
vangistus
on läind

tantsi veel
kui julged
keegi
nagunii
ei näe

hoomamatult
tõuseb värav
nägematult
langeb laev

keset kuuski
tõuseb tee ja
ühiseks saab
meie vaev

lugu see
mis
eal ei jõua
kuulajani

laul see
mis
ei tohigi
leida
kuulajaid

muigad vaikselt
omaette
sööstad
taaskord
sohu

//

kui leiad ükskord
kellegi
kes näeb sind
muude seast

kui tajud
oma
jõudu
ja
lähed
hoolimata
millestki
muust
kui
nähtamatust
olematust
tõmbest

//

uisutades
jõuad sinna
kus
ei paista
läbi jää

tead et
tormid
sind ei püüa
heleduses
päikest näed

vastu
tuult
ja
hingetult
kui
põski
paitab
hele tuul

näed kus
veel on
rohkem
lund ja

hoolimatult
parempööre

//

I am sorry
I had to
break
the
magic
of this
circle

For the
showdown

pulss

Anna mulle andeks
kui sulle nimelt
haiget tegin

Väitsin,
et vabadus
on tähtsam

Anna andeks
kui rebisin
endid lahti
vabanda
kui kustusin
viimaste seas

:::

Sööstes läbi öö
silmad
kahtlaselt hajevil
teemantina
laskudes
sügavusse

Põllud on
lahti
ja
järsaku tipult
veereb
kivi

Hommikuna
tõusis
muusika
videvikus

Liikudes aeglaselt
nagu vesi
kunagi
ei teeks
kahtlane?

Mis see siis on?
Südame rütm?
Tähenduseta valss?
Korvamatu kahju
laastades
tuhandeid maid

Silmis iha
hinges
üksainus
põlev soov
näha veel üks kord
tähti

Kartes
et iga
vastutulija
põletab
igatsusest
tulvil
hinge
lõpuni

Joobudes
rahust
ja
muudest
asjadest,
tänamatutest
sõnadest
verest huulil

Ja luudest
kui neid järada

märkmikust. ilus Eesti lugu

Homseiks antud anne
ei kulu
Saavutusi krooniv
tähelipp
Mõistatusi vajav
noorsugu

Saab lahti alles siis
kui tegu varjab tõde
kui muistend
kuulutab:
mu ihale
ei vastast
mu suule
ainult süü
mu kehale
vaid koorem
mul läheb
korraks
veel...

hetk aega!
sa kõike tahad.
su viies meel
kui sensor
su naer
su viis.

Kästud nagu eile
su patud puhastab
ta õilsam kõigist teistest

Siis tea,
et mul ei ole
vaid muud,
kui sinu suu
ja,
vastupandamatult
loll
mees

::::

Hästi varjab teadust
ta jookseb kiirelt nüüd
ta vikerkaarelt tuleb
tal läbematu hüüd

Su vendadest ei tea ta
su viisist veel ehk vist
su lainepikkust aimab
ja oma olemist

Käib korraks kuu alt läbi
ja hüüab sind siis taas
su mõistusel ei muret
ei rangust, mis on maas

Kui otsid oma ema
käid läbi tuhat teed

::::

Räägitakse, et muiste olevat olnud keegi mees. Ta tulnud üksi, kaaslaseks vaid tuul ja narmad vanadel jalataldadel. Ta olevat hästi tundnud vaid üht asja - omaenese keha - ja sellest hoolimata näinud päevast päeva vaeva enda arusaadavaks tegemisega.

Räägitakse, et kunagi, kui see mees jõudis ühte külla, ta võeti vastu hästi. Ta kutsuti ööseks tuppa ja lasti rääkida. See mees öelnud siis nii:

"Homsest hoolimata,
kuidas õnnestub?
Juba ammu
unustasin selle
küsimuse enda.
    Ja see, kust ma
tulen, saagu minu
tarkuseks ja päritoluks."

"Ent kui sa teed ei tea, kuis võid siis liikuda edasi?" vastati talle.
"Heade inimeste abiga olen jõudnud siia, kus ma praegu olen," vastas tundmatu. "Kuhu ma edasi liigun, oleneb samuti teist."

Mehel lasti magada ja pakuti hommikul süüa. Siis teadnud keegi kõneleda:
"Külast edasi, teed mööda alla vasakule on üks järv."
"Ja siis?" küsis üks poiss vahele.
"No vot siis seal järves on palju kala. Jääd külla, hakkad kalameheks. Miks mitte?"

Mees tegi, nagu ta tõesti oleks selle järve suunas läinud, ent siis pööras hoopis mujale metsateele. Linnud laulsid ja hommik oli ilus. Värsket ja märga teed mööda tuli vastu keegi naine. Mees oli selle kalamehe-jutu juba unustanud ja küsis:
"Ega sul raha ei ole?"
"Kui sa raha tahad, mõtle järgmistele asjadele - kuidas oma jutuga teistele meeldida. Nüüd aga kao minema."
Ja naine viskas mehe suunas kiviga.

Mees köhatas viisakalt ja jooksis kuhugi edasi. Naine võttis taskust rahapaki ja hakkas lugema.
"Oleks ta viisakalt küsinud või mind vähemalt röövinud," mõtles naine endamisi. "Tema aga lihtsalt tahtiski raha."
Põõsast kostus raginat. Mees tuli tagasi.
"Eksisin ära," hakkas ta ütlema. Siis aga nägi seda hunnikut raha.
"Palju sul on?"
Naine luges raha edasi.

Tundus kummaline, et miks see kõik just keset teed juhtus.
Päike lõi särama ja taevast puuokste vahelt paistis heledat valgust.
"Mul on piisavalt," ütles naine.
"Piisavalt, et teha mida?"
"Et liikuda edasi."

Nad seisid kahekesi vaikselt rahahunniku juures.
Vaatasid seda.
Keset teed.
Üle nende peade liikus keegi. Kotkas heitis varju.
"Lähme siit ära," teatas naine.
 Ta võttis raha, võttis mehe ja kadus. Nende jäljed viisid edasi ühte külasse. Seal oli näha kuidas nad...

Atlantise aegadel olid merepõhjas suured rohelised kujutised, veidi ookeaniveega kattunud. Nende põhjal võis järeldada, et kunagi oli tahetud sealtkaudu sisse tuua või vahetada tohutus mahus suuri ja aeglaseid jõude.

Ehmatasin ühe sellise portaali asukoha avastamise peale täitsa ära. Sissetulevad, saabuvad jõud olid hingeliselt liiga suured ja võimsad, et füüsilisel tasandil kehastuda. Nad tulid vaatama, kuidas Maal ja selle inimestel on vahepeal madalamatel sagedustel ehk 3. dimensioonis läinud.

One 

ajalugu jms

värdjas hallikas roheline auk (süda)
kõrbenud vesi
sitane koletis liikumas
jääraku suunas

haavatud neeger
tantsimas
oma viimast
lugu

maiste olevuste lõputud
veretööd,
joad, mis kostuvad
ahastusest edasi

välikööki uppunud
kosmiline raev,
tahtejõul
püsti aetud keha.

mulajas sitanikerdis
hälvikute hälvik
ood seksuaalsele
surmale
tahtejõu vari

huuled, mis
kiskuda,
siiani surma tulvil
lõputu õud ja
pööninguid mööda
kolav raev

tahtejõud,
mis õõnestab
ja tekitab
õuduste tulvavee
alla
igasugust
arvestust
mutta.

siis
tahad
luua
hambutut
verd
lüüa
segi
munaja
draakoni
pealuu,
hävitada
suure
orja ja
uhtuda
verest tühjaks
laineid

ärevus
raev
ja hirm

Muusika kaob
ja asemele tekib
jäärapäise
verehullu
kujutis

"Söö sitta!"
karjus ta
raevukalt.
"Tõmba nahui!"
kisendas teine
vastu.
Katkematu ahelana
jõudis tugevate
tunnete laine
ühest sajandist
teiseni,
üha edasi ja edasi.

Iial ei kadunud see värdjas, kes lõi puruks tahtmatult suure, kordi raevutsedes üha kerkiva ja kaduva mädapaise. Säärane hullus, milline ikaldus! Tormide ja tormide kaupa sööstsid meile vastu langenute haiged ja verised köndid.
"Vaata, et koljuga pihta ei saa," hoiatas keegi.
Torm paisus üha suuremaks. Nii mõnigi mees oli jäänud jänni selle peatamisega. David Kuult-Hart ei suutnud ka enam midagi teha ja vaikis oma raevukat vaikust.

Pärast pöördusime tagasi. Kõrbete keskelt tõusnud hävitav lehk oli kuhugi teisale suundunud.
"Tee üks mudra ja lausu tema nime," soovitas keegi. Nägime nüüd nurgelisi puid hoopis uue nurga alt. Halbus, saamatus, juga, mis kukkus sihtmärgist sootuks mööda. Pärast säherdust väljakutset sööstsime nagu sead ruiates ema suunas.

Kohtasime oma tee peal hulga elevante. Lasime nad kõik maha. Hurraa! (Nõukogude Liit)

who I am

As if a cold breathe had entered my heart, I shiver. It is all so far. So far-off, so dangerous. We must keep going. Thanks for hosting this. This sphere, this command-control centre. There's still some beauty left in this world, you could say.

I am sorry for letting you to access this. Thank you for these souls who have come here just to perform this. For me, it is very important. It is like a reminder. Even if you don't know, I am very vulnerable. We almost got lost. We almost got hurt too much.

I am sorry. I am just so sorry. I want to cry. I don't know who and why and where. I had to believe. This is all that was left. A belief. A sudden hope within darkness, such as in works of Chopin. A single light emitting slowly in the midst of chaos.

I am lost. I get hurt with every single gesture. I cannot believe it is rising again. I want to believe this but I cannot. I feel like a child who has done way too much. I am all out of emotional energy.

Thank you Teal Swan for helping me a little bit. I am so lost. I feel I want to cry all over again. I have nowhere to go. I need to learn to love these things. I am also interested in human body. I start to heal them with crystals. Sometimes I feel crystals are my only friends. They don't talk back.

Emitting this, we feel these strangers and start to understand this. What are you doing in my heart? What are you doing in my dream? We need to get back home.

Now, look, I'm a yogi and I went to learn about these emotions. Now these people have started to follow me and it hurts. Maybe it is a little bit too much. 

Maybe it got too much, these emotions. At one point I felt, I cannot escape my true feelings. And the reality unfolds: I'm a complete stranger on this planet. Without a single friend. I wanted to go home so desperately that I...

But let's leave it here. I am turning back to my crystals and towards the stupidity what we have made together. I need to heal the galactic body of my human soul. But how? We need to wake up people and remind them their starseed heritage. Their galactic origins. Otherwise I cannot talk to noone.

Luckily enough, new souls are being born.

through b9ths

Look, friends, I'm doing this work in a very far-off place. We need to get these energy fields stabilized enough. We need to access central galactic command centres. We are. We're from a far place, ok? Now, whatever happened in your galaxy, we'll get it stabilized, ok?

It's happening, we can feel it now. It's very important. Thanks for hosting this small welcoming centre. Thanks for allowing the central goddess energies in. Thank you for holding this small spot. Even if you're a starseed from a distant-distant galaxy, there's some good things also.

1) you have your chakras open
2) you can help others to claim their soul heritage

Tremendeous healing options. You remember. You know astral. You know Ashtar. You need to tell people their soul birth options. Their memories.

We got this soul group here to support you, ok? We can help you. It is not that far away. You mother doesn't know you're here, right? That's not very funny you could say. But my mother is with me, you know, but only in the deepest sadness. This is because it's a very far-off place.

Sadness is real. Sadness is the distance between your home galaxy and this. The only thing that matters from now on is how you cope with yourself. Do your thing. You have other support groups. Remember the Govinda energy support-group? They still do this.

I am very happy to still hear these people. I almost got lost. I am getting back on track. It has been a hard shit to integrate this, you know.