So where was I? I remember that he talked with a local old man who walked by with or without a goat, I am not sure.
But ah so we went to Aravali guesthouse (his place of work), where he gave me many new clean clothes. We tried different forms of jeans but they were always too tight or short. Finally we found suitable jeans and a nice shirt with me, I think it was a really beautiful deep blue shirt.
Then in the evening we go back to the Moon Lake guesthouse with a motorcycle that he drives, so that I could tell my previous employers that I have switched my working place. I was all dressed up and everything, so at first even the children did not recognize me and thought that I am a new tourist who enters their guesthouse.
But then I explain to them that I am the same Taavi who was there in the morning, and then they understand and laugh. When I say that I am leaving their guesthouse they simply say "ok". I also go to the kitchen and say to their mother that I am leaving. She also just said "ok" or something like that, I don't remember exactly. I am quite surprised that everything went so smoothly.
Looking back, it has to do with living from the heart. Our hearts are so intelligent, especially when it comes to synchronization, timing and telling difficult things to people who are the most dear to us. In those cases I listen to my heart and simply follow my feelings rather than thoughts. Our hearts are very intelligent and most trustable.
So why are we not willing to go into our hearts? It could maybe be because of, for example, someone's heart could be so full of years of suppressed and unfaced pain and tears that we have not allowed ourselves to cry, so that every time when we want to go and get closer to our heart and listen to it, we have to face that pain.
Or maybe someone is simply not used to express his feelings, and he'd rather run away than meet his true feelings, because the experience that he would first get could be really painful. I used to do ashtanga yoga + Teal Swan's "How to heal the emotional body" combined, allowing myself to go really deep into the feelings. I did this daily practice of my own especially in October-December 2014, this was very intense, passionate, painful and rewarding. I also combined in piano of course, healing past-life wounds. Basically how it looked like, all I did for few months was yoga, research and crying. My apartments was all messed up and I barely found time to eat, I was so devoted to yoga and I wanted to solve all of this emotional pain at once. So in the end I did two ashtanga yoga sessions a day, morning and evening, both 1,5 hours and the rest of the time I cried, watched movies, played the piano and read spiritual literature. In the end my heart told me to stop, because I kept going deeper and deeper into the pains and I was quite unhappy in the end, because I worked too much on my pain and forgot everything else. So my heart told me to stop and since January 2015 I have not practiced ashtanga yoga daily any more, only sometimes very carefully and in smaller amounts, when the time is right for it.
The easier and less painful solution would be to just honestly talk about your feelings to somebody, and your wonderful heart will start to open in a most beautiful and unique way, according to your character. Somehow expressing our true feelings is the key here, this is what I feel, and there are many, many ways to do this.
Anyway, so I walk back to the motorcycle where Ravi is waiting. He asks if everything went ok, I say yes, and off we go, back to Aravali again.
//
Kuhu ma jäingi? Ma mäletan, et ta rääkis ühe kohaliku vanamehega kes mööda kõndis, ma ei mäleta kas kitsega või mitte.
Aga aa jah, siis me läksimegi tagasi Aravali külalistemajja, kus ta andis mulle palju uusi ja puhtaid riideid. Me proovisime erinevaid teksasid aga nad olid alati liiga lühikesed või kitsad. Viimaks me leidsime sobivad teksad ja saime päris ilusa tumesinise särgi.
Siis õhtul me läksime mootorrattaga tagasi Moon Lake'i külalistemajja, et ma saaks neile öelda et ma vahetan oma töökohta. Ma olin ikka ilusasti riides ja puha, nii et esmalt ei tundnud lapsed mind äragi, vaid pidasid mind uueks turistiks, kes järjekordselt saabub nende hotelli.
Aga siis ma seletasin neile ära, et ma olen seesama Taavi, kes oli koos nendega ka hommikul, ja siis nad said aru ja puhkesid naerma. Kui ma ütlesin, et ma lähen nende juurest ära, siis nad lihtsalt olid sellega nõus ja ütlesid "olgu". Ma läksin ka kööki ja ütlesin nende emale et ma lähen nende juurest ära, ja ka ema ütles lihtsalt "olgu" või midagi taolist, ma pole päris kindel. Ma olin küllaltki üllatunud, kui sujuvalt see kõik toimus.
Tagasi vaadates tundub, et see läks sellepärast nii lihtsalt, et ma harjutasin südamest elamist. Meie südamed on väga targad ja intelligentsed, eriti kui asi puudutab sünkronisatsiooni, ajastust, või millegi raske ja keerulise seletasmist oma väga lähedastele inimestele. Sellistel juhtudel olen ma õppinud kuulama oma südant ja lihtsalt järgima oma tundeid, selle asemel et üle mõtlema hakata. Süda on väga tark ja usaldusväärne.
Miks me aga oma südameisse minna ei taha, on võib-olla sellepärast, et näiteks kellegi süda võib olla tulvil aastatepikkust allasurutud valu ja pisaraid, ja iga kord kui ta proovib taaskord oma südamele läheneda ja selle häält kuulata, saab ta sealt vastuseks tohutu valulöögi, ja siis tuleb tal selle valuga silmitsi seista.
Või vahest ehk ei ole ta lihtsalt harjunud oma tundeid väljendama, ja ta pigem põgeneb kui seisab oma tõeliste tunnetega silmitsi, sest saadav kogemus võib olla tohutult valus. Ma ise kasutasin ashtanga joogat + Teal Swan'i "How to heal the emotional body" ja kombineerisin neid omavahel, lubades endal oma tunnetesse tõeliselt sügavale sisse minna. Astraaltasand on kohe käeulatuses. Ma praktiseerisin niiviisi omaleiutatud-kombineeritud meetodite järgi eriti intensiivselt perioodil oktoober-detsember 2014, see oli väga ränk, kirglik, harjumuspärane, distsiplineeritud, tugev, valus ja tohutult rahuldust pakkuv, kui midagi jälle ära lahenes. Loomulikult ma kasutasin ka klaverit, et tervendada haavu eelmistest eludest. Pmst kuidas see välja nägi, kõik mis ma mõne kuu jooksul tegin oli jooga, isiklik teadustöö ja nutmine. Mu korter oli kõik täiesti segamini ja ma vaevu leidsin aega süüa, ma olin niivõrd joogale pühendunud ja tahtsin kõik oma emotsionaalse valu korraga ära lahendada. Nii et lõpus ma tegin kaks ashtanga jooga sessiooni päevas, hommikul ja õhtul 1,5 tundi ja ülejäänud aja ma nutsin, vaatasin filme, mängisin klaverit ja lugesin spirituaalset kirjandust. Mingil hetkel mu süda ütles mulle, et lõpeta ära, sa teed endale liiga palju haiget ja sa ei saa enam üksi kaugemale edasi minna. Liiga valus oli ja ma lihtsalt tegin ennast ise pisut liiga õnnetuks läbi selle, et ma ainult lahendasin päevast päeva oma valusid. Nii et mu süda ütles mulle et stopp ja alates jaanuar 2015 ma pole igapäevaselt enam ashtanga joogat praktiseerinud, ainult mõnikord ja pigem väga ettevaatlikult ja vähestes kogustes, kui aeg on selleks õige.
Lihtsam ja vähem valurikas lahendus oleks lihtsalt kellelegi oma tõelistest tunnetest rääkida, ja su imeline süda hakkab järk-järgult avanema kõige ilusamal ja unikaalsemal viisil, vastavalt just sinu karakterile. Millegipärast on mul tunne, et üks võtmetest siin on oma tõeliste tunnete väljendamine, ja ma arvan, et on väga väga palju erinevaid mooduseid, kuidas seda teha.
Noja siis ma jõudsingi tagasi mootorratta juurde, kus Ravi juba ootas. Ta küsis kas kõik läks hästi, ma ütlesin jah, ja juba me läksime, tagasi Aravali hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar