I remember I spent quite a lot of time wandering around the lake. I have my light green hoodie on (the high school graduation hoodie!) and I learn how to take it really chill, like the babas - just laying on the ground comfortably or sitting in the dust or leaning on a wall - enjoying the sun and not letting anything to disturb me.
After some unsuccessful and lazy attempts to fetch the tourists - well, I was not really trying anyway - I got hungry once again. Then there was this musician with a sitar also wandering around the lake area. When he saw some tourists he started to play his sitar to them and later asked for money. This was his strategy.
The day before he had approached me and had started to play for me, and there was a young gypsy girl accompanying him, singing traditional Rajastani tunes. So now I met him again, he was such a warm-hearted guy, always smiling, and when he talked he had a lot of kindness in his voice.
We talked and I asked him about the sitar. He played it with a bow and it had a really interesting sound, with a smooth and happy vibe. Of course, with a wide grin, he demanded some money once again, but as I said I have it not, we started to talk more.
When he heard that I have not eaten all morning, he thought about it for a while and bought some food for me from a nearby pie and dahl stall. I was very hungry. Recieving this food and eating it together with him at the lakeside of Pushkar's famous lake, I remember that I was so thankful that I almost cried and dropped a few tears of gratefulness.
When we departed I went back to the Moon Lake guesthouse. I had brought no more tourists and so they created a plan. A guy who worked at the guesthouse picked me up with a motoscooter and took me to another bus station. I was about to wait there for the incoming buses and spot the possible tourists who would jump off from the buses. My task then would be to go talk to them and bring them to the Moon Lake guesthouse.
Instructions set, he just left me there. I sit on a bench and start to meditate. Soon I discovered that when I was meditating, the area or spot right in front of me started to change energetically. People or birds or whoever entered that new energy field, started to become more calm and centered and their aura became more relaxed. (Later I also discovered that they started to get connection with their higher selves, just by entering my energy field around me and in front of me.)
So I sit there and observe what's happening as the people walk by, and how my energy field or strong meditative harmonious auric field around me affects them.
Nobody is coming to pick me up and no luck with fetching the tourists either, nobody is arriving.
So I just sit there for few hours in the sunlight, focusing on my breathing and conquering my hunger. I also use the strong ashtanga yoga yogic breathe a lot.
After sitting there for few hours and simply waiting, I suddenly hear a voice behind me saying: "Why don't you come and sit with friends?"
I turn around and few meters behind me there's a dark-skinned hindi guy sitting in a chair with his friends or co-workers or business partners. They are also after the tourists and it seems that they have been there for quite a while.
We start talking with the guy who invited me to sit with them and they also bring me chai. His name is Ravi and he is one of the most outstanding figures or characters that I met in Pushkar.
He says that he knows what I'm doing there and that it is not nice from the Moon Lake hotel guys to just leave me there. He says that I can come and work at his guesthouse, he will pay $100 a month and get me new clothes and everything.
We talk and chat for a while and then he asks me if I want to take a ride on his motorcycle outside of the town to the mountains. I'm feeling quite adventurous at that point and it also feels that this thing was meant to happen. So I agree with his wonderful offers and hop on the backseat of his motorcycle and off we go!
//
Ma mäletan, et veetsin selle järve ääres küllaltki palju aega. Mul oli mu heleroheline dressikas seljas (keskkooli lõpupusa!), ja ma õppisin, kuidas kõike hästi rahulikult võtta, nagu babad ümberringi - lihtsalt maas vedeledes või tolmu sees istudes või seina vastu nõjatudes - nautides päikest, laskmata end millestki häirida.
Pärast mõningaid ebaõnnestunud katseid turiste püüda - ega ma eriti ei püüdnudki - muutusin ma taaskord näljaseks.
Seal oli üks muusik sitariga, kes samuti passis palju selle järve lähedal. Kui ta turiste märkas, hakkas ta neile sitari mängima ja lõpus küsis selle eest raha. Selline oli tema strateegia. Eelmine päev oli ta ise minu juurde tulnud ja mulle mängima hakanud, ja üks noor mustlastüdruk oli siis koos temaga, lauldes vibreerival häälel Rajastani rahvalaule.
Ja nüüd ma siis kohtasingi seda meest jälle, tal oli selline südantsoojendav pilk, naeratav, ja kui ta rääkis, oli tema hääles palju lahkust. Me rääkisime ja ma küsisin talt sitari kohta. Ta mängis seda poognaga ja sellel oli huvitav tämber, selline sujuv ja rõõmus. Rajastani classical ftw!!
Ja otse loomulikult, näol lai naeratus, nõudis ta mult taaskord raha. Kui ma ütlesin, et mul ei ole, siis me rääkisime veel. Kui ta kuulis, et ma ei ole sellel hommikul midagi söönud, ostis ta mulle lähedal olevast pirukaletist süüa. Ma olin väga näljane. Saades talt toitu ja süües koos temaga hommikusööki Pushkari järve kivisel ja trepilisel kaldapealsel, mäletan ma, et oli niivõrd tänulik ja õnnelik, et ma peaaegu poetasin mõned tänulikkusest tulvil pisarad.
Kui me üksteisest lahkusime, läksin ma tagasi Moon Lake'i külalistemajja. Ma ei olnud rohkem turiste toonud ja siis nad tegid plaani. Üks noormees, kes ka seal külalistemajas töötas, võttis mu motorolleriga peale ja viis mind ühte teise bussijaama.
Ma pidin seal jälgima sissetulevaid busse ja täheldama võimalikke turiste, kes siis omakorda busside pealt maha hüppavad. Minu ülesanne oleks siis olnud nendega rääkida ja nad endaga Moon Lake'i külalistemajja viia.
Juhtnöörid kätte antud, ta lihtsalt jättis mu sinna. Ma istusin pingile ja hakkasin mediteerima. Varsti ma avastasin, et kui ma mediteerin, siis minu ümber tekib teatud väli, ja ala minu ees hakkab energeetiliselt muutuma.
Inimesed või linnud või kes iganes sisenesid sellesse uude energiavälja minu ees, muutusid rahulikumaks ja ka nende aura muutus selgemaks, rahulikumaks ja tugevamaks. (Hiljem ma avastasin veel, et nad hakkasid saama ühendust oma kõrgema minaga, lihtsalt sisenedes energiavälja minu ees või ümber.)
Nii et ma istusin seal ja jälgisin, mis toimub inimestega, kes mu eest läbi jalutavad, ja et kuidas mu energiaväli või tugev meditatiivne harmooniline auraväli minu ümber neid mõjutab.
Kedagi ei tule, kes mind peale võtaks ja ka turistidega pole õnne, kedagi ei saabu.
Nii et ma lihtsalt istun seal mõni tund järjest päikese käes, keskendudes oma hingamisele ja valitsedes oma nälga. Ma kasutan samuti päris palju tugevat ashtanga jooga joogahingamist.
Pärast mõnda tundi seal istumist ja lihtsalt ootamist, kuulen ma järsku ühte häält oma selja tagant ütlemas: "Miks sa ei tule ja istu koos sõpradega?"
Ma pööran ümber ja mõni meeter minu selja taha jäävatel toolidel istub tumedanahaline hindu noormees koos oma sõprade või kaastööliste või äripartneritega. Nad on samuti turistide peal väljas ja tundub, et nad on seal juba päris tükk aega olnud.
Me hakkame selle tüübiga rääkima, kes mind kutsus ja nad toovad mulle chaid. Tema nimi on Ravi ja ta on üks väljapaistvamaid figuure või karaktereid, keda ma Pushkaris kohtasin. Ta ütleb, et ta teab väga hästi, mis ma seal teen, ja et ei ole just kuigi ilus Moon Lake'i tüüpide poolt mind lihtsalt niimoodi sinna jätta.
Ta ütleb, et ma võin tulla ja töötada tema külalistemajas, ta maksab mulle $100 kuus ja ostab mulle uued riided ja puha. Me räägime ja lobiseme natuke aega, ja siis ta küsib mult, et kas ma tahan koos temaga mootorrattal linnast välja mägedesse sõita.
Ma tunnen ennast küllaltki hästi ja seiklemisvalmilt, ja samuti tundub, et see lihtsalt pidi juhtuma. Nii et ma nõustun tema suurepäraste pakkumistega, hüppan tema mootorratta tagaistmele ja me lähme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar