Wandering around in Pushkar continues // Seiklemine Pushkaris jätkub

January, 2014

In the evening when I returned to the Moon Lake guesthouse, of course I was hungry again. I had brought no more tourists. There was a campfire going on in the garden and some children sitting around it, discussing schoolwork and waiting for their mother to serve the meal.

Their mother, who was also the keeper of the guesthouse, soon returned from the kitchen with fried vegetables and chapatis. When I finished the food that the children had happily and compassionately offered to me, they asked me if I want some more.

I was a bit shy, facing so much kindness at once, so at first I was quiet. But then I was just honest and said yes. So they brought me some more chapatis and fried vegetables. It was one of the loveliest meals that I have ever had.

Later some foreign tourists from Australia also joined us around the campfire. They were kind and smiling and they smoked some marijuana. Later in the night the woman who was keeping the guesthouse showed me to an empty hotel room to sleep in and take a nice rest.

It was quite amazing, the last night I had been just coming to their place and now I had free food, a job and a sleeping place, everything in one day.

//

Õhtul, kui ma jõudsin Moon Lake'i külalistemajja tagasi, olin ma otse loomulikult jälle küllaltki näljane. Rohkem turiste ma endaga kaasa ei olnud toonud. Aias tehti lõket ja mõned lapsed istusid selle ümber, arutasid oma koolitöid ja ootasid, et ema neile õhtusööki serveeriks.

Nende ema, kes oli ühtlasi ka selle külalistemaja hoidja, tuligi varsti köögist tagasi, praetud juurviljade ja chapatidega. Kui ma olin oma toidu lõpetanud, mida lapsed mulle nii õnnelikult ja kaastundlikult olid pakkunud, küsisid nad mult, kas ma tahan veel.

Ma olin natuke häbelik, seistes korraga silmitsi nii suure lahkusega, nii et kõigepealt ma olin vait. Aga siis ma olin lihtsalt aus ja ütlesin jah. Siis nad tõidki veel praetud juurvilju ja chapatisid. See oli üks armsamaid eineid, mis mul iial on olnud.

Hiljem liitusid meiega veel mõned Austraalia turistid, nad tulid samuti lõkke ümber ja rääkisid lahkelt ja suitsetasid marihuaanat. Päris hilja õhtul näitas külalistemajapidaja mulle magamiskoha kätte, hotelliruum, mis oli parasjagu tühi ja mulle nagu puhkamiseks loodud.

See oli küllaltki imeline, eelmine öö ma olin lihtsalt nende hotelli sisse sadanud, ja nüüd mul oli tasuta toit, peavari ja töökoht, kõik üheainsa päeva jooksul.