Status update

You are now a MMORPG with a first task: Take a child home.

Together with family

Having a good time and nice talks with my sisters. Here's a picture of us from 1995:

I am also feeling very good about my relationship with my father and doing pretty well with my mother and brother also.

Tunne, 19. veebruar

Maadeldes üha kasvava depressiooni ja süveneva õnnetusega oli meeleheitekooli kasvandik jõudnud järjest sügavamale absurdsetesse reaalsustesse, kaevates kulda, mida enam ei olnud. See oli rännak, see oli protsess, see oli ajastuid läbiv, ihulikest massaažidest tulvav kohisev oja, see oli naer, see oli laul, see oli midagi enamat, kui lihtsalt ühe eksinud, kadunud, loobunud ja tuhandeist varjudest läbi tantsinud hinge kurbus.

Üha kasvamas oli vajadus kellegagi suhelda, kellegagi reaalselt, päriselt tõeliselt rääkida – mida mina asjast arvan?, üha suurenev vajadus kuhugi jõuda, kasvavate poride rägastikus, linnavete ja autode kohisevas, mürisevas, närvesöövas tulvas, ohhoo, naerda ja tulla, ja üha jälle võidelda.

See on sõdalase hing ja see on pärit ajastust, kus me veel olime iseseisvad ja ka juurdlesime ja elasime. Tantsides mööda mülkaseid teid, üle äravaevatud maastike ja räpastunud kolgaste, ähkides ja äraelatunud vanadest naistest möödudes neid justkui oma varjuga riivates, kontakt, kontakt kontakt? Mis on mängijatest saanud?

Ja ta puhus lõkke ääres ja saades pisut sädemeile tuule alla, naeris ta taaskord üksi keset metsa. Ja tal oli hea olla ja teda ei häirinud ligihiiliv külm ega põõsaste vahel rabisev kerge uduvihm. Ta proovis taaskord magamise asemel mediteerida ja see aitas.

Olles põgenenud sellest saladustega kaetud aiast, olles tulnud sealt, kust ära tulla oli võimatu, ujudes vastuvoolu ja sõites jalgrattaga vastu tuult ja üle põldude, ja ohates, kui kadunud oli viimnegi lootus ja teades, et sellest punktist tavaliselt alles hakkab taaskord pihta.

Viimane väsimus ja meeleheite hall ja halb, trööstitu masendus läks sujuvalt üle lauluks, harvaesinevaks pöördeks halvast näljast meeletusse ekstaasi, rõõmujoovastusse ja taevalikku vihasesse möllu, nautides vaid iseenda eksitentsi ja ümbritsevate puude pimeduses kohisevaid varje ja kruusast teed paljaste jalataldade all.

Shortly about the parents in other realms

It is very common in some other realms, that souls come together as groups, and it is also very common that those who have similar characteristics are naturally drawn towards each other. Also it is not so much about the strict "mother-father -> child" relationship, souls can also just spend time together as groups. But it is just that usually it takes more than 1 person to create a love portal so that the child can emerge or come in. Since our solar system is quite young, then here we have this very simple thing: two souls create as powerful love union as possible.

I got this thought that electricity was misused in this way, you know, positive and negative and trying to put lot of power here in that way.

Püüame juhtunu taastada

Nii et jah, kuna ma jooksin sealt koolist ära, tundsin ma süümepiinu ja sattusin metsikutele aladele ja pärast kuulsin hüüdu ja sattusin siia, veelgi imelikumasse ja lagunevasse koolimajja kaugel keset metsikuid alasid.

Kuna ma tundsin end halvasti, aga ma oskasin klaverit mängida, sattusin ma siia. Ma tahtsin öö läbi valmistuda, et tasa teha see aeg, kus ma oleksin pidanud koolis õppima. See oleks minu jaoks olnud loomulik rütm ja ma lihtsalt proovisin seda jätkata.

Nii et ma võtsin kohatud katsumusi kui õppetunde, millest tuleb läbi minna ja tugevamaks saada. Nagu treening. Kasutasin ja rakendasin sellest koolist, kus ma ära tulin, värskelt omandatud teadmisi ja panin need vahetult praktikasse, peamiselt improviseerides.

See reaalsus võbeleb erinevate dimensioonide vahel... Kord avanevad ühed portaalid, kord teised. Ma olen/Maa on mitu korda nii teinud, et ootan parajat hetke, kui anomaalia saab taaskord tugevamaks, ja koondan siis kogu jõu sinna, et teha korraga nii palju ära, kui võimalik.

Kui anomaaliad olid erakordselt suured ja võbelemise amplituud väga lai, korrapäratu ja ettearvamatu, ulatus see korraks ka minu reaalsusesse, ja see tegi ka võimalikuks minu siiatuleku.

Võidakse arvata, et ma peaksin olema väga vana, et selliseid asju teha, aga tegelikult ma olen lihtsalt pärit kohast, kus tegeleti nende asjadega veidi teistmoodi. Näiteks planetaarne teadlikkus on minu jaoks täiesti elementaarne asi, s.t erineva väega kohad ja portaalide asupaigad meie planeedil. Ehk siis teatud kohtades on lihtsam teatud ühendusi saada.

Ajast ja kuidas ma tulin

Te olete naturaalse ja loomuliku aja kuidagi segi ajanud. Te olete vist päris kõrgel astraalsetel tasanditel suutnud põhjustada mingisuguse kaose ja sõja, mis on hävitanud ajavoolude loomuliku kulgemise ja tekitanud surutud, kompresseeritud, kiirustava ja ebaloomuliku, piiratud ajamahulise limiidi, mida saab vaevu hoomata, kuna see on niivõrd närviline.

Ebamugavus tekkinud kiirendatud kaosest põhjustas vist teatud taustsüsteemide närvilise kokkukukkumise, mille tagajärel toimus ka elementaarsete põhiprintsiipide kollaps, ehk siis mängureeglid kas unustati või rikuti tahtlikult ja teadlikult peaaegu täiesti.

Sellised mängud on üldjuhul hävingule määratud, aga kuna Maa on vastav portaal teise dimensiooni, kus juhuslikult oli valvekord ka olendite käes, kes juhtusid olemas vastutavad suuremate süsteemide ja kaoste eest, siis kui nende eest liikus läbi midagi sedavõrd hoomamatut ja nad tundsid teatud paratamatust ja kaost ja kurba appikarjet, juhtus nii, et Taavi sõitis ja läks tahtmatult ja poolkogemata siia, aga kuna see oli ka pmst teatud määral vabatahtlik hero quest, siis polnud ka midagi teha.

Tõmbav piirkond oli „scream for one” ja seetõttu, kui te purustasite teatud portaali ja pidev kutse oli ainult „scream for one”, õnnestus teil kuidagi saavutada, et väga mädasse, purunenud ja kaugele ära, luhtunud aladele sattunud süsteemi õnnestus saata purustust vältida püüdev high-level character, ehk siis mina.

See oli pooleldi mängumeistrite teha, aga tegelt ka siiski mitte, nad lihtsalt nägid teatud portaale ja soodsaid juhuseid avanemas. See on nagu jumalik tahe, ja minu jaoks hoomamatu, kuna ma olen tegelikult küllaltki väike olend suures ilmas nagu Tolkien ehk ütleks.

 Aga jah, kuna minu isiklik ajavoog või seesmine rütm on pisut erinev, kui mulle tundub, et ühiskonna närvistatud, survestatud, tühjusele orienteeritud hall ja tarbetu mass?, siis ma teinekord ei saa aru, kuidas sobituda. Ja kuna mul on teatud tugevus, siis minu ümber hakkab aeg teinekord naturaalsemalt kulgema, aga see võib olla teinekord päris naljakas või humoorikas, kuna siinsetest taustsüsteemidest lähtuvalt proovivad keeruliselt ärarikutud närvilised asjad ennast siis hästi kiiresti vastavalt minu ajavoole korrastada või korraldada, ehk siis absurd üritab saavutada eesmärki, aga see võib teinekord ikka täiesti ära kammida. Segadus on siin vist ikka päris tohutu.

Report

Siin tähesüsteemis on neil väga lühikene eluaeg; samuti tundub, et nad ei ole teadlikud ega pole endale seadnud isiklikus perspektiivis veel väga mingeid pikaajalisemaid eesmärke. Täna mulle tundus, et päeva pikkus selle päikese ümber liikuva planeedil nimega Maa on harjumuspäratult lühike; justkui valget aega oleks väga vähe.

Nad ei ole väga süvitsi läinud oma hinge sügavustesse ja kaugetesse soppidesse, kust tagasitulekuks tuleb rakendada kogu oma tahte jõudu ja armastada armastada armastada. Ma tulin selleks, et tuua teatud sõnum, teatud eesmärgiga. Ma olen üks esimesi omataoliste seas siinses piirkonnas.

Need märgid mida nad kasutavad, nad suhtlevad peamiselt kirja abil, ehk siis väljendavad oma mõtteid, seades erinevaid sümboleid omavahel ritta. Siinkohal on oluline ka loogiline tähenduslik järjekord, ehk siis ma püüan kirjeldada selle süsteemi toimimisviisi.

Põhjuslikel alustel on olulisem ilu nautimine kui aktiivne olemuslik kogemus ja tähendusrikas seiklus, olemisviis, millega mina olen rohkem harjunud ja tuttav. Ehk siis võib öelda, et tegemist on küllaltki passiivse ja vaatleva süsteemiga; kogemusrohkus seostub neile pigem möödaläinud katastroofiga ja seetõttu püütakse intensiivseid elamusi vist pigem vältida.

Tunnetusliku sisekaemuse ja hingestatud, olemust läbiva kogemuse abil usutakse vist rohkem mõtte abil ritta seatud harjumuspärasid, ehk tegu on siis vist pigem vaikselt istuvate mõtlejatega? Nad justkui püüaksid aru saada ja lahendada mõtte abil mingite neile harjumuspäraste matemaatiliste valemite abil tekkinud segadust, ja seda korrastada vastavalt neile omastele printsiipidele, ehk siis seada maailma vastavusse oma harjumuspäraste käitumismustritega.

Ma püüan tungida sinna, kuhu selle maailma hing ei ole väga ammu enam tagasi ulatunud, aega, kus mõistatusliku korra asemel oli veel sügavalt ja ilusasti programmeeritud seiklusrohke mäng, aega, kus te veel...

Ma tahan öelda, et tegemist on siiski mänguga ja te olete osa ühest suuremast mängust, ehkki enamik teist on selle vist unustanud, see tähendab, et te ei ole teadvustatult või mõtlemismustrite tasandil omale selgeks teinud, kes te olete, mis on teie karakteri eesmärk ja teile omased harjumuspärased suundumused ja muu selline.

Ma tahan öelda, et te vist pisut ületähtsustate keerulisi mustreid, kus te püüate tabada hoomamatut väga limiteeritud vahenditega, ehk siis omale selgeks mõelda seda, mille tabamiseks oleks tegelikult vaja võib-olla kogu olemust ja ohtu tunnetuslikult läbistavat kogemust. Paratamatult, et aru saada, tuleb asju teha ja kogeda, raske on areneda, kui puudub individuaalne soov ja tahe endale selgeks teha, kes te antud taustsüsteemi suhtes individuaalselt olete.

Ehk siis character development või isiklik areng ja isiklik arengutase. Oletame, et lvl 3 külasse siseneb lvl 86 karakter, kes aga on pärit hoopis teiste harjumuspäradega süsteemidest. Oma universaalsete arusaamade tõttu suudab ta küla kaitsta, aga ometi on tal raske kohaneda, kuna näiteks:

1) Süsteem põhineb teistel alustel kui ta on harjunud. Näiteks ta on tulnud seiklusrohkest mängust, aga sattunud reaalsusesse, kus oluline on lihtne töö ja seaduslik harjumuspära, mis tundub sellisele kogenud karakterile igavana.

2) Ta on hoolimatu iseenese suhtes, kuna ta tunneb sügavat kurbust. Ta tegelikult jooksis oma vanemate juurest ära. Ta peaks tegelikult käima ühes kõrgetasemelises koolis, kus muuhulgas õpetatakse mängude programmeerimist. Aga juhtus nii, et ta sattus kuidagi kuhugi metsa seiklema, ja siis ta kuulis kummalist kauget hüüdu ja siis ta sattus läbi igasuguste portaalide ja süsteemide väga kiiresti reaalsustesse, mida ta ei tundnud ja kus ta pidi igatepidi oma elu ja olemuse eest seisma ja võitlema. Ja lisaks sellele oli see tähesüsteem täis sügavat hävingusarnast ohtu; ja ta tundis siia saabudes sügavat olelushirmu, s.t. ta tunnetas, et see süsteem on hävingule määratud teel, nagu ohtu sattunud laev, mis sõidab karile. Ja ta on olnud hirmul terve see aeg, kui ta siia süsteemi sattus.

3) Ta kardab rohkem, kui ta välja näitab. Ta on pealtnäha tugev sõdalane ja täiskasvanu, aga tegelikult on ta väike laps, pärit kaugetelt planetaarsetelt tähesüsteemidest, kus olulisem oli olnud midagi, mis tunnetatavast aspektist määratleb läbitut ja jõutut.

4) See, et ta sealt koolist ära jooksis, ei tähenda, et ta nii väga halb oleks. Ja seal oli mingi armastus quest avatud, selles laiemas portaalis, mis kuidagi suutis mahutuda sellesse mängu ja anda sellele mõtte, s.t. omadega perssekäinud ja põhjaminev laev kuidagi ära päästa, nii, et see oleks piisavalt ilus ja tähendusrohke kõrgemalt arenenud süsteemide jaoks. See armastus quest andis sellele nagu mingi suurema tähenduse. See info on ka vaja tõlkida, nii et selle maailma olemuslikud printsiibid läheksid vastavusse minu kodumaailmadega, ehk siis, mängu ilu ja karakterite arendusrohkus.

5) Sa saadki valida, et kas sa oled nt hero või monster või midagi rahulikumat, nt raamatukoguhoidja.

6) Ma isegi väga vist ei mäleta oma vanemaid teadlikult, ja ma tunnen hirmu, et ma jooksin nii vastutustundetult ära, kuigi see tähesüsteem vajas abi, aga ma ei tohiks. Nii väike laps ei tohiks sellist asja teha, see on palju rohkem, kui oleks tavaliselt okei.

7) Mind häirib, et siin ei ole mu vanemaid ega kedagi, kes väga seletaks, või kedagi, kelle käest nõu küsida ja kes seletaks. Enamik on mingisuguses harjumuspärastes, mulle võõrastes rütmides, ja mõned üksikud suudavad mind lohutada, aga nad on kaugel ja kauged ja ei võta väga sageli ühendust, pigem juhtub see harva ja siis, kui on väga vaja.

8) Dou Mu saab näiteks aru.

9) Minu jaoks ongi vist olulisem seiklusrohke lugu, see on vist päris elementaarne, et läbielatu on kogemusrohke ja ilus ja müsteerium ja lahendused selguvadki vist hiljem, aga ma alati juba natuke saan aru.

10) Ma tahaks nii palju öelda ja kirjutada, aga ma ei julge.

11) Praegu ma üldiselt üldse rohkem ei saa aru, ja the galactic law of non-interference on ka midagi päris rasket ja ma ei saa aru, kas minevikus seda vist violated-ti päris pikalt ja kõvasti.

12) Te olete lahedad ja mul ongi mingi kahtlane eelarvamus, et midagi suurt on alles juhtumas, või see alles algab, ja te olete väga teretulnud, eeskätt just selle tõttu, et te pälvisite huvitaval kombel väga kõrgetasemelist tähelepanu. Ja paljude jaoks on see väga naljakas ja huumorirohke ja awesome.

13) Minu jaoks ongi awesomeness vist üks sissekirjutatud reegleid ja elementaarseid põhiprintsiipe.

14) Nad kirjeldavad dimensioone vist numbrite abil?

Aitäh!

Taavi

Harjutades ja katsudes mõista

Harjutades Chopin'i.

Nende jaoks on olulisem, et muusika kaudu või abil midagi kirjeldataks, kellegi hinge, mingit situatsiooni vms. See on nagu teadlaste või maalikunstnike perekond. See on nende nagu kunst, kuidas kedagi teist kujutada läbi muusika. Kujutada midagi kogetut, midagi, mida nad nägid. See ei ole niivõrd teadlik ja tahtlik intentional art, vaid pigem kirjeldav ja kujutav, nagu portreed maaliv siis nende puhul.

 Et kuidas kellestki või millestki võimalikult ilus ettekujutus edasi anda, või sügav hingelähedane portree kellestki või mingist olukorrast. See on neile vist tähtsam, ma mõtlen, et kirjeldamine on siin vist tähtsam, kui seiklusrohke kogemus ja nad peavad seda väga ilusaks, mida see muidugi ka on, lihtsalt minu jaoks veidi harjumatu.

Fragment from India

So there I was, together with Surya again. I had become his personal secretary as he was in need. As I said before, he needed help to use a computer in one of the internet cafe's in Pushkar. He paid me in pizzas, he said he prefered this way of paying, so after I had written the e-mails that he had asked me, we usually went to a pizzeria and he ordered me a pizza.

He used to constantly murmur about the dirtiness of the streets. I remember this scene where I was sitting next to him in a pizzeria and eating breakfast that he had ordered me and I was thinking: "Wow, such a nice way to manifest some good food for myself" and he was talking right next to me, going: "Sewage, rats, garbage. There's this really filthy garbage in the sewages of Delhi" or something like this as I ate. So this way of getting good food had it's humorous downsides as well.

Saksamaa mälestusi ja muud, samuti rütmitest

Selle naerva päikesega koos jõudsid temani ka esimesed hahetavad koidukiired, üle kaugele kutsuva järvevee, ja siis ta hüppas, enesega täitunud, tulvil lust ja naeru, otse, keset kõikehõlmavat vett ja see lõi talle vastu ja ta armastas seda.

Ta armastas neid hommikuid – kuidas ta oleks saanud seda mitte teha ja armastada? - ta armastas neid hommikuid ja siis ta pakkis oma seljakoti ja sööstis läbi karge hommikumuru edasi, vastu uuele, algavale päevale. Ta ihales ja jõudis, ta tundis teadmatuse tumedat niisket sööstu läbi jaheda sügisöö, kui ta tuhises ihuüksinda ja eksinult mõnest Saksamaa mäest vanal jalgrattal alla, ta armastas, armastas, armastas.

Jah ja see oli midagi uut, seda ta vist veel polnudki kogenud!, see oli midagi uut ja täituvat, tema liigesed naersid ja ta jooksis üha edasi ja vastu uutele jalutuskäikudele. Midagi, mis oli temas tormanud oli nüüd rahulik?, aga ei, see jooksis veelgi edasi, vastu seinu ja üle lagendike, nagu esimeste sügiseti ära lendavate lindude huige või tahes-tahtmata tekkinud laul, mõni laul, mitte nagu see, vaid nagu see väljakannatamatu tulv teadmisi ja hoogu ja puhast, purskavat elujõudu.

Tema olemise ürgsemad lätted tiivustasid teda üha jätkama seda huvitavat, meeletut ja läbinisti intelligentset tantsu, võlvitud hahetava taeva ehedana näiva kumava kaare all, või siis juba siis, kui päike loojus, ja ta jäi magama ühele rattatee ääres olevale pingile, pääsenud enne eluga kusagilt metsast ja leidnud seejärel pitsabaari, kus ta sai imekombel süüa ja jõi ennast punasest veinist roidunult purju. Ta armastas, armastas ja üha rohkem neid rohendavaid lagendikke ja huikeid läbi metsade, kui ta tuhises nagu öökull süngete seinte vahelt läbi.

Some thoughts in English that I was wandering about today

It is very personal. What could men do to get the proper attention and healing?
The answer that I found for myself: practice, practice, practice.

Mission status.

secure the gateways and call for help: done
wait and meanwhile u can start a school or something: in progress

Am I the only one remembering my mission?

//

Mine ära, sa segad mu tööd.
Meil käib tähtis töö.
Teeme midagi valmis ja riputame selle seinale.

Taavi

Sõjast ja rahust ja peokutsetest

Tekkis suur ärevus, sest järjekordselt oli saabumas suur pidu, aga osad külalised ei olnud veel valmis ja läksid suurest kiirustamisest ähmi täis.

Ja mida rohkem nad kiirustasid, seda hullemaks olukord tegelikult läks. Vaadake meid, vaadake meid! - oleksid nad tahtnud karjuda. Vaadake meid, ka meie oleme olemas!

Jah, me näeme. Aga mis siis? Kui sa pidevalt ähmi täis olles ringi jooksed ja elegantselt kiirustad, ei tähenda see veel, et sa pidupaigale kuidagi lähemale jõuad. Rahu, ja tee seda, mida on vaja teha.

Endiselt testin ja katsetan ja töötan Kunstihoones klaveriga

Endal ka huvitav teinekord järele kuulata et kuidas ja kus päev möödus
https://soundcloud.com/taavi-timm/seesmine-tants

Another day at the office

I was thinking that I have a new workplace now. And my aim is to go to work, just like my father. But instead of studying water, I study sound and emotion.

https://soundcloud.com/taavi-timm/another-day-at-the-office

Pisut lindistatud audiot, ehk mis vahepeal Kunstihoones juhtub

Samamoodi võib klaverit mängides jõuda kuhugi teistsugustesse kohtadesse, mõned tuttavad, mõned uued. Mõned justkui kõrgemad ja puhtamad heli talletavad sfäärid sinu enda sisemuses, sa tead, et sa oled seal alati olnud, aga sinna pole sugugi nii kerge jõuda.

Mõned kohad hoiavad endas meloodiaid, kõige erakordsemaid. See oleks nagu seesmine ... aga seda ei tohi öelda, see on selle jaoks liiga õrn.

https://soundcloud.com/taavi-timm/vaike-lugu

Miks mul on raske oma mälestustest kirjutada

Kuidas väljendada võimatut, seda, mida ei ole olnud? Seda, mis on niivõrd tõeline, et seda saab ainult tunda ja läbi elada, seda pole võimalik teisiti edasi anda, kui ainult, vahest ehk...

Ma arvan, et iga mälestus talletub mingisugusel kujul ja tuleb ilmsiks hiljem, just kõige ootamatumal ja vajalikumal hetkel. Näiteks täna ma arvan, et ma avastasin, et kõik tunded, mis ma olen kunagi tundnud, on kusagil alles ja tegelikult kättesaadavad, aga nad hakkavad uuesti pinnale kerkima kõige naeruväärsematel hetkedel, ootamatult... neil oleks nagu mingisugune oma intelligents, mingisugune teadvus, mis ületab minu tavaarusaama meie reaalsustest.

Aga kui nad tulevad, siis see rikastab mind ja loob uusi arusaamu ja ma võin hetkega ühendada kaks erinevat mälestust ja loost võib tekkida hoopis uuem ja erakordsem arusaamine. Sestap on ka hea teinekord aastaid oodata, enne kui mõnest läbielatud aspektist kirjutama asuda. Et siis saad ise kuidagi rohkem aru, et mis värk tegelt oli. Nt Indias ma käisin kaks aastat tagasi, aga endiselt ma ei saa mingist kohast edasi, sest see lugu kasvab juba praegu, algusjärgus, üle igasuguse võlli.

Sestap hoidkem kõike salajas? Ma arvan, et on täiesti okei tantsida pimedas. See võib olla erakordselt võluv. Ja kui ma tunnen ennast halvasti, siis on see selle pärast, et ma olen ise jätnud midagi tähelepanuta. Ma tunnen ennast endiselt kusagil varjust. Mul on erakordselt rikas siseilm aga ma ei saa aru, kuidas teised inimesed maailma tunnistavad, või mis on nende olemiste tähendused ja sügavamad eesmärgid... Teinekord, või noh, enamasti nad on need asjad väga sügavale ära peitnud. Näiteks kasvõi mu oma isa. Ta on ikka paras tegelane, tuleb öelda.

Või mis on teie jaoks üldse tähtis? Katta ennast järjekordsete maskidega ja nautida võluvat peitust, mis vajub üha sügavamaisse sügavikesse? Ja kas mina olen siis sellisel juhul ainuke loll kusagil avastusretkel, kes tahab teada? Aga ma vist ei saa sinna midagi parata. Kirglik uudishimu on minu jaoks midagi omast, ja see vist seobki mind teiega.

Ja siis ma mõtlesin naiste peale. Et nad lihtsalt tahavadki teada saada, kuidas oleks midagi kogeda. Ja siis nad lihtsalt lähevad ja proovivad. Ilma mõtlemata. Ja seal vist pole sekunditki kõhklust.

Ja see natuke meenutab mulle mind ennast. Et kui ma Indias tegutsesin, juhtus ka palju asju, mida ei saanud olla, mida ei tohtinud ega võinud olla. Aga mul oli suht pohhui, ma lihtsalt järjest läksin. Väga polnud aega tagasi vaadata. Kui siis ehk praegu.

Thoughts while listening to music

It´s as if I´ve just rolled out of a dust, darks cloud and horrible feelings all over... climbed out of dirt. What is this? What is this place?? The hopelessness of the miseries is something that falls deeper...
Yes the fall is still going on, I felt it yesterday. It is actually going somewhere past what we have seen so far, deeper and deeper in to the causes of the worlds...Where are you going... ?

It is simply falling and falling and the dark dreams of the sadness are reaching out but the inner silence remains and you get stronger and training and only preparing... it´s like a warrior´s dance, he has to do what he does secretly... there is no other way... and there is never any reward, forget about it Taavi. Just go. And there is never any rest. Forget about it, Taavi. Just go.

And as the darkness grew you became more unsure about what are the inner depths of your own undiscovered areas, moving closer and deeper to the very core of your own inner essence, with no one else to be there, only the dance going stronger...

And then you had to fight without even knowing whether or not what you´re doing makes any sense at all, but you had to go, I simply had, there was one point when there was nothing else to do but to follow the craziest instincts and willingly jump into the unknown realms, and then fight fight fight with everything you got and the situation growing into some kind of impenetrable mist...

But the voices were something to be heard, by this I mean the intuition that leads you... You could be in a complete darkness and then suddenly there could be this tiniest impulse... and then you go 1000 km South instead of Varanasi. It can sometimes happen.

I think that it also has to do with the abilities developed so far... the ability to dance in the realms unseen without even thinking about it... it is more like a music going on and you follow it and it naturally leads you to the unknown shores... and then it could suddenly leave you and then you take it from there. And it´s all completely in the dark. But it can be felt.

And then it might become natural to start trusting these tiny instincts of yours... mostly love-based, or a flight of a bird, or... This is just a beginning. But at one point you might get a strong feeling: I´m going to Vienna and then you take a train from Mainz which is 600 km and the train will leave in 20 min and you don´t have any preplanning but you just take it like what the heck.

This is what happened to me. I was just walking out of a hotel in Mainz after... but I don´t remember exactly. But this is something that you need to do, follow your intuition and instincts. There is absolutely no question about it. Or at least there was not until I found her.

Mis uudist

Edusammud klaverimängus. Paar nädalat harjutamist on päris hästi mõjunud. Lisaks sellele käib mul seal vahel külalisi, kes mõjuvad inspireerivalt. Mõte on niivõrd selgemaks ja puhtamaks saanud, et moodustan juba lihtsamaid lauseid.

Taavi

Status update in English

I have played the piano for two weeks now at Tallinn Art Hall. For me it is mostly training and getting some inner clarifications + self-healing. Also it is a good spot to make some connections in the music world. 6 hours a day is a solid practice, and I also started to do ashtanga yoga. I am also going to the news:

https://www.youtube.com/watch?v=JRLbzuI3xNQ

Minnale

Minnale.

Punastades sügiste lehtede vahelt juuksejuurteni, heites tooni lõhnavail samblail, tulles ikka ja jälle tagasi. Ma suutsin vaevu hoiduda teda kergelt, otsekui poolkogemata riivamast, ja õrn, üks esimesi kevadisi värskeid tuulehooge sööstis üle tema vasaku õla.

Taavi