Tunne, 19. veebruar

Maadeldes üha kasvava depressiooni ja süveneva õnnetusega oli meeleheitekooli kasvandik jõudnud järjest sügavamale absurdsetesse reaalsustesse, kaevates kulda, mida enam ei olnud. See oli rännak, see oli protsess, see oli ajastuid läbiv, ihulikest massaažidest tulvav kohisev oja, see oli naer, see oli laul, see oli midagi enamat, kui lihtsalt ühe eksinud, kadunud, loobunud ja tuhandeist varjudest läbi tantsinud hinge kurbus.

Üha kasvamas oli vajadus kellegagi suhelda, kellegagi reaalselt, päriselt tõeliselt rääkida – mida mina asjast arvan?, üha suurenev vajadus kuhugi jõuda, kasvavate poride rägastikus, linnavete ja autode kohisevas, mürisevas, närvesöövas tulvas, ohhoo, naerda ja tulla, ja üha jälle võidelda.

See on sõdalase hing ja see on pärit ajastust, kus me veel olime iseseisvad ja ka juurdlesime ja elasime. Tantsides mööda mülkaseid teid, üle äravaevatud maastike ja räpastunud kolgaste, ähkides ja äraelatunud vanadest naistest möödudes neid justkui oma varjuga riivates, kontakt, kontakt kontakt? Mis on mängijatest saanud?

Ja ta puhus lõkke ääres ja saades pisut sädemeile tuule alla, naeris ta taaskord üksi keset metsa. Ja tal oli hea olla ja teda ei häirinud ligihiiliv külm ega põõsaste vahel rabisev kerge uduvihm. Ta proovis taaskord magamise asemel mediteerida ja see aitas.

Olles põgenenud sellest saladustega kaetud aiast, olles tulnud sealt, kust ära tulla oli võimatu, ujudes vastuvoolu ja sõites jalgrattaga vastu tuult ja üle põldude, ja ohates, kui kadunud oli viimnegi lootus ja teades, et sellest punktist tavaliselt alles hakkab taaskord pihta.

Viimane väsimus ja meeleheite hall ja halb, trööstitu masendus läks sujuvalt üle lauluks, harvaesinevaks pöördeks halvast näljast meeletusse ekstaasi, rõõmujoovastusse ja taevalikku vihasesse möllu, nautides vaid iseenda eksitentsi ja ümbritsevate puude pimeduses kohisevaid varje ja kruusast teed paljaste jalataldade all.