Saksamaa mälestusi ja muud, samuti rütmitest

Selle naerva päikesega koos jõudsid temani ka esimesed hahetavad koidukiired, üle kaugele kutsuva järvevee, ja siis ta hüppas, enesega täitunud, tulvil lust ja naeru, otse, keset kõikehõlmavat vett ja see lõi talle vastu ja ta armastas seda.

Ta armastas neid hommikuid – kuidas ta oleks saanud seda mitte teha ja armastada? - ta armastas neid hommikuid ja siis ta pakkis oma seljakoti ja sööstis läbi karge hommikumuru edasi, vastu uuele, algavale päevale. Ta ihales ja jõudis, ta tundis teadmatuse tumedat niisket sööstu läbi jaheda sügisöö, kui ta tuhises ihuüksinda ja eksinult mõnest Saksamaa mäest vanal jalgrattal alla, ta armastas, armastas, armastas.

Jah ja see oli midagi uut, seda ta vist veel polnudki kogenud!, see oli midagi uut ja täituvat, tema liigesed naersid ja ta jooksis üha edasi ja vastu uutele jalutuskäikudele. Midagi, mis oli temas tormanud oli nüüd rahulik?, aga ei, see jooksis veelgi edasi, vastu seinu ja üle lagendike, nagu esimeste sügiseti ära lendavate lindude huige või tahes-tahtmata tekkinud laul, mõni laul, mitte nagu see, vaid nagu see väljakannatamatu tulv teadmisi ja hoogu ja puhast, purskavat elujõudu.

Tema olemise ürgsemad lätted tiivustasid teda üha jätkama seda huvitavat, meeletut ja läbinisti intelligentset tantsu, võlvitud hahetava taeva ehedana näiva kumava kaare all, või siis juba siis, kui päike loojus, ja ta jäi magama ühele rattatee ääres olevale pingile, pääsenud enne eluga kusagilt metsast ja leidnud seejärel pitsabaari, kus ta sai imekombel süüa ja jõi ennast punasest veinist roidunult purju. Ta armastas, armastas ja üha rohkem neid rohendavaid lagendikke ja huikeid läbi metsade, kui ta tuhises nagu öökull süngete seinte vahelt läbi.