Nii et jah, kuna ma jooksin sealt koolist ära, tundsin ma süümepiinu ja sattusin metsikutele aladele ja pärast kuulsin hüüdu ja sattusin siia, veelgi imelikumasse ja lagunevasse koolimajja kaugel keset metsikuid alasid.
Kuna ma tundsin end halvasti, aga ma oskasin klaverit mängida, sattusin ma siia. Ma tahtsin öö läbi valmistuda, et tasa teha see aeg, kus ma oleksin pidanud koolis õppima. See oleks minu jaoks olnud loomulik rütm ja ma lihtsalt proovisin seda jätkata.
Nii et ma võtsin kohatud katsumusi kui õppetunde, millest tuleb läbi minna ja tugevamaks saada. Nagu treening. Kasutasin ja rakendasin sellest koolist, kus ma ära tulin, värskelt omandatud teadmisi ja panin need vahetult praktikasse, peamiselt improviseerides.
See reaalsus võbeleb erinevate dimensioonide vahel... Kord avanevad ühed portaalid, kord teised. Ma olen/Maa on mitu korda nii teinud, et ootan parajat hetke, kui anomaalia saab taaskord tugevamaks, ja koondan siis kogu jõu sinna, et teha korraga nii palju ära, kui võimalik.
Kui anomaaliad olid erakordselt suured ja võbelemise amplituud väga lai, korrapäratu ja ettearvamatu, ulatus see korraks ka minu reaalsusesse, ja see tegi ka võimalikuks minu siiatuleku.
Võidakse arvata, et ma peaksin olema väga vana, et selliseid asju teha, aga tegelikult ma olen lihtsalt pärit kohast, kus tegeleti nende asjadega veidi teistmoodi. Näiteks planetaarne teadlikkus on minu jaoks täiesti elementaarne asi, s.t erineva väega kohad ja portaalide asupaigad meie planeedil. Ehk siis teatud kohtades on lihtsam teatud ühendusi saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar