Jõudsin kohta, kus ma olin ümberkaudsete naabritega sõbraks saanud ja jõudnud Raviga samuti ära leppida. Kuu aega selles uues külalistemajas hakkas täis saama ja ma ei tahtnud seal enam kauem püsida. Impro-tantsijad olid veel seal, minu ümber, ent kui nende üritus läbi sai, tundsin ka mina, et aeg on lahkuda.
Ma ei hakka rääkima ka sellest, et mõni aeg enne seda olin võtnud vihahoos klaasi ja visanud selle vastu seina puruks, üle Shri Krishna Homestay külalistemaja hoovi või õuepealse, ja teadmata põhjustel nutnud ja nutnud, kui kedagi parasjagu kodus polnud. Olin ka sõbraks saanud lähedal, üle tee elavate kohalikega, kelle juurest sai teinekord värskeid juurvilju toodud. Neil oli oma aed. Hiljem tuli üks neist minu juurde ja ütles: "Taavi, sa ei ole siin õnnelik. Ma näen seda. Sa ei ole siin kodus. Sa oled kurb? Miks sa edasi ei lähe? Mida sa siin teed?"
Deepak oli ka vist juba oma nädal varem tagasi Nepali lennanud, otse Delhist, boss oli talle veel pileti välja teinud. Aasta varem oli tal jäänud Pushkaris palk saamata, nii et seekord läks väga hästi. Temaga koos tegime ka teinekord katusel lõket ja oli huvitavat äikest ja sadas tugevat vihma, mida seal sageli ei esine. Selline puhastav, eriline äike oli.
Nii et aeg hakkas jah, tõepoolest ümber saama ja tundsin tugevat survet edasi liikuda. Lisaks sellele vahetus kokk ja kuumahooaeg oleks niigi varsti alanud. Tegin ülemineku küllaltki järsku, aga ma vist väga ei taha sellest praegu rohkem rääkida. Sellised lahtirebimised on teinekord ikka küllaltki sündmusterohked.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar