Juhtumisi nägime oma uutes riietes natuke veidrad välja, justkui väljaspool siinset aega. Kell vana klaveri kohal oli maha kukkunud. Arvutis jooksis windows xp... Muusika asemel kostis helisignaal.
"Teadsime, et käisite siin," julges noorem õde tunnistada. "Sisselogimisfailist oli näha."
"Jäta jura. Mingit sisselogimisfaili ei ole windows xp'l. Ma arvan et keegi nimelt jättis sulle selle sinna desktopile."
"Kuidas see võimalik on, et ta kandis oma teadvuse mulle üle?"
"Sa oled äkki ta laps?"
Vaikisin. Kui kusagil kaevandustes oli kohta, kus turvaliselt olla, oli see siin.
Mu enda ema oli mulle seda rääkinud. Teadvuse kohta. Varajases nooruses.
Klassis.
"Kui nad poleks Sinimägedel rinnet kinni hoidnud..."
Hiljem alles kuulsin. Kes seal oli.
Jalutasin veidi peahoone suunas. Uuesti. Välk. Loodan, et kõik on elus.
Rahe ja kiire jahmerdus. Juhtmed ühendada uuesti. Vanaisa arvutist sai... portaal varjatud alumisse mängu.
"Kui sa ükskord künnad... juhtud kündma uuesti..."
Jah, ta oli kartulisordiaretaja. Kartuli sordi aretaja. Nagu unenäos.
Isa kergitas kulmu. Talle kunagi ei meeldinud seal. Ma teadsin miks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar