Ebamäärane puhkus

Ma oleks nagu aastaid ja aastaid seal pööningul istunud, ja siis järsku on seal need lapsed. Üks hullem kui teine, no tõepoolest.

Keegi poiss tuleb minu juurde ja hakkab pärima, et kuidas mul on ja miks ma seal olen. Vestan temaga natuke juttu järve ääres olnud paadikuurist. Ütlen, et seal oli veits külm. Sügis juba käes ja vaja soojemaid eluruume leida.

Ega nad päris ära ei lähe ju. Tuleb keegi tüdruk. Tal on nagu pliiats hambus, ja teeskleb, et suitsetab. Jookseb ära.

Teen akna lahti. Kusagil mul seal oli ju midagi... Akna all vedeleb hunnikus mingeid pabereid. Mingid lastelaulu noodid.

Tühjad õllepurgid. Minu omad need küll pole. Ärkan seekord koos kevadega alles, aga seekord...

Mingisugune lind lendab mööda ja huikab või vilistab. Lasen veits tuulduda. Otsin, kas ei ole mingit teed jäänud kuhugi.

Teed on. Vanad ema taimed. Valin mingi kibuvitsa-näru ja siirdun alla korrusele. Korter on veel hullem kui tavaliselt. Külalisi õnneks veel pole.

Katsun leida midagi söödavat. Tuleb vist ikka poe suunas liikuda. Teel kohtan Tiinat. Nagu ikka tuleb kuskilt ülikoolist. Magistritöö kaitsmiselt või kuskilt.

Õnneks mul on seda roosat kvartsi kaadas. Juhtume rääkima, et kuidas toataimi ei tohi varastada. Et isegi kui korter tühjaks teha, siis toataimed peavad alles jääma. Naerame.

Liigun poe suunas. Ringiga mööda aia ääri. Poes on keegi hulgus. Ostab viina omale. Ostan süüa hoopis.

Kõmbime kahekesi tagasi ja jutustame natuke. Siis mul tuleb meelde, et mul on see laps ka ju. Lähme hoopis sinna.

lubadus

Lubasin, et tuleb kevad, kus kui lumi on sulanud, särab taas päike üle lumise jää. Ja talviste tuulte hõng on asendunud millegi uue ja värskega. Minu lugu polnud kuigi pikk...
Elus ahastus

Kõik, mille pühkmetel ma kunagi kõndinud olin, oli asendunud uue ja värskega. Seda lugu tuli hammustada, tunda ja haista. Jää sulas. Tundsime puudel ja oma veres seda uut kevadist hõngu.
Kuulsin, et keegi lähenes. Köhatas selja taga viisakalt, koputas õlale.
"Palju sul muidu raha on?" küsis mees.
"Viiekas on veel jäänud," vastasin. "Mis siis?"
"Tead, ma saan sulle võlgu ka teha, kui tahad."

Kogu maastik muutus ühtäkki sürreaalseks. Timm roomas käpuli okste vahel.
"Leidsin! Leidsin!" hüüdis ta ühtäkki, hoides käte vahel lumest leitud 2-eurost münti. Keerutas seda sõrmede vahel ja asus selgitama: "Kunagi oli siin üks jurta..."
Edasi ma ei saanud. Ma lihtsalt naersin ja naersin. Minupooolest oleks ta selle hobusega edasi ka võinud sõita.

Koobastest tulid välja nõiad (nagu arvutimängus). Tundsime nende lähenemist vargsi. "Namaste," sosistas see, kes oli vist küll kusagilt Kairost pärit.
Hulkusime veel veits. Käsi hakkas seljakoti hoidmisest väsima.

Hommikul kusagil kinni

Ergas hommikupäike tulvas aknast sisse. Õhk oli veel jahe. Maitsesin veits seda uut-moodi "teed".
"Lootusetu. Ta on juba läinud. Ta on juba läinud ja ma ei saa teda enam kätte..."
Katsusin sellest üle olla. Pole midagi, mõtlesin. Rohi oli õues niiske ja puudel oli vaiku. Läksin tagasi sisse.

Mulle ei meeldinud seda tüüpi nimepidi hüüda. Kolistasin veits plekist nõudega, et ta ärkaks.
"Urrgh!" uratas ta.
Külm tal igaljuhul ei olnud. Mitu tekki peal. Vaatasin, kuidas päikesekiired laskuvad toa seintele. Mis siis edasi? Kuhu mul enam minna? Otsustasin jääda ootama. Tegin omi plaane. Pole ju võimatu, et me kuidagi veel saame sinna tagasi.

Metsviinapuu kasvas mööda majaseina üles. Seekord olin üksi, ent jälle keset unistust. Seisin keset seda unistust ja toetusin aknale. Taga põrandal vedeles tolmuseid mediteerimis-asju.
"Kui päike lähemale jõuab, saan jälle välja minna," mõtlesin.
Lugesin ajaviiteks paar rida mõnest kuulsast ja mulle olulisest raamatust.
"Liiga palju tahad korraga teada," oli mingi kummaline koht.

Põlvede kõrgusel kasvas puude küljes samblik. Olin jälle kusagil metsavahel. Kadunud. Pole ka mõtet teda hüüda siin. Naeruväärne oleks.

elu-olu

Sammaldunud kivide vahelt paistab hall majasein. Nurga juures kasvavad mõned põõsad. Kusagilt kostub tasast siristamast. Liigume rahulikult edasi.
"Vene ajal elasid siin mustlased," teab ema rääkida. Tal on oma komme selliseid asju öelda.
Seinte vahel on mõned praod.
"Mulle meeldivad lagunevad asjad," rõõmustas kord keegi teine.
Tasase pinna all on kuulda maasoonte tuikamist.
Ma alati kujutasin endale ette, et kui me öösel siia tuleme, siis on kodukakk selle vana mahajäänud maja korstna otsas. Pimedas.
Seekord siis läheme sellesse majja sisse. Kunagi elas seal üks väga vana naine.
Millegipärast on ukse juures nurgas tolmunud tahvel. Must tahvel.
Paremale poole avaneb uks. Kedagi ruumides pole. Köök.
Silme ees sähvatab mälestus millestki möödunust.

Liigume tagasi. Kõik on juba nähtud.
Teisal tekib sarnane unistus taas. Miks me tahame nendesse mahajäänud majadesse minna kogu aeg?
Valgus langeb läbi okste lehtede vahelt. Läbi rannaäärsete puude puhub tuul. Liiga tugev.
Kõnnime tasapisi tagasi. Seekord on palju raskem sobituda. Kuidagi suuremaks on kõik läinud. Lapsena oli palju lihtsam ja müstilisem.

Külm kõledus tuligi ju alates ülikoolist või kuskilt sealt. Omaette elu, ja enam tagasi ei saanud. Kõik kadus ühtäkki kuhugi külma mälestusse. Ju ta siis viskas vahepeal sellist külma õhku vms.

Masin sõidab edasi. Oleme lootusetult maha jäänud. Kõik on liiga hilja. Miks ma alati jõuan nendesse koolidesse liiga hilja? Jooks hoopis kuskil kodus kohvi, või veel parem, salajases mahajäetud majas kodus üksinda kohvi.

Keegi ei tohi avastada seda minu rahu. Minule peavad jääma need saladused. Alati miski üritab tungida sinna, kus mul on olnud hea. Mul on vist raskusi selle hoidmisega. Ikka kipun teiste inimeste tormidesse ja meelevalda minema. Või jõuavad nemad kuidagi minuni.

Seda kööki muidu keegi ei tohi teada. Seal on mul vaja rahulikult juua musta kohvi. Kardan, et isegi meistrid läbi raamatute ei tohiks seda liiga ruttu avastada, kui üldse. Ja raamatud, mis ma seal loen, peavad jääma enam-vähem salajasteks.

Kuuskedelt kukub lund. Kusagil eemal põleb tuli. Sinna ei tohi minna. Kunagi keegi ootas seal mind, aga sellest ei saanud asja. Kõnnin öös nagu ikka. Tahtsin ju minna valges kuhugi teiste sekka, aga kohe tungiti peale. Aeti ära, taheti teada. Nägemist.

Käte vahelt õhkub sooja. Head kindad on. Õnneks on kodu lähedal. Minu salajane kodu. Kellelgi ei tohi väga sinna asja olla. Ainult siis kui on vaja, ja ka siis ainult juhuslikult ja ka siis... Aga juba ta on seal sees. Kadugu minema. Aga niimoodi ei tohi öelda. Noh, harjume siis.

Peksti jälle välja? Lähme trepi peale magama siis. Uinume alumistel astmetel, samal ajal kui majas käib möll. Kutsusin kõik halvasti käituvad lapsed enda juurde elama. Nüüd pean ise trepi peal magama. Natuke kahju on ja külm. Ja tuuline.

Peaks rohkem neid patju otsima kuskilt. Trepikoda on rõske. Ja keegi võib igal hetkel välisuksest tulla. Rahu siin naljalt ei saa. Aga harjume.

Õues on kõle ja sajab vihma. Toas on raske, kogu aeg keegi tahab midagi. Nii ma seal trepikojas siis magan, patjade vahel seekord, mugavalt nurgas ja tekk ümber. Sajab vihma.

Keegi tuleb ja näeb, kuidas ma joon seal teed. Istun otse postkasti all. Teretame. Tal on kiire. Õnneks ei ole see jube kojamees, kes vehib luuaga. Hoopis keegi tudeng.

Passin seal nurgas siis. Hea rahulik. Teised pole veel leidnud mind. "Need, kes mult kogu aeg midagi tahavad". Mul on nende jaoks eraldi grupp koguni tehtud oma peas. Kui see väli hakkab mulle lähenema, kasutan maagiat ja poen peitu.

Ostsin rebase omale eile. Musta maagia turult. Ta aitab mind. Nüüd on mul rohkem aega ja mind ei leita enam nii kergesti. Paras teile. Olen nüüd teie tähelepanu jaoks nähtamatu.

Kiigun ülikooli ees pingil. Peruust pärit vanamees läheneb.
"Nägime sind ka eile," teatab ta mingis sujuvas allkeeles, mida on kerge kuulata.
Saan kohe aru. Ju tal on midagi, muidu ta ei tuleks.
Ega tal suurt vist midagi pole seekord. Tõstab kampsuni korraks üles.
"Näed, ka mina olen relvastatud" tahab vist öelda. Haihtub.

Kutsun kellegi jälle enda juurde. Neile lihtsalt meeldib mu jõud. Mitte et ma sebiks liiga palju või hakkaks kuhugi helistama või muud lollust. Ei. Ma lihtsalt olen ja neile meeldib kuidas ma olen.

Eelmise lõigu oleks võinud ka ära jätta. Hulludele juba midagi selgeks ei tee.
Naerame koos nähtamatu sõbrannaga nende hullude üle. Varsti ta materialiseerub ka. Mitmes jaos.

Korstnast tõuseb suitsu. Vares ka leidis mu üles. Ja kass. Ja keegi väike tüdruk. Fine. Teie võit. Politseisse minek. Saab süüa vähemalt ja magada.

Surm

Ta on nagu hirm, mis tuleb peale ja ei anna rahu
Nagu tolm kesk sügisöist sära
Või väike hull mees kesk taevast, mis on lahti
Ma keeran põõsa all külge ja tõmban mantli peale.
Viidult läheb ära ja heidab maha ja tuleb taas.
Kord ma uskusin, et olemas on keegi, kes minu jaoks on hea. Et ma ei pea püüdma asjatult valgust ega rippuma nagis nagu mingi vanaks läinud kleit.
Võõras nutab. Ta on häirimatu tahte allikas. Kaevun sügavamalt koopasse. Leian voodi alt mingisuguse nutsaku musta sodi. Raamaturiiuli alt tulnud. Kokkukärtsutatud paberilt võib leida ainsad sõnad: "Homseks tuleb leida kastan üles." Loen seda mitu korda.
...
Kunagi ununes meil keegi ära. Jäi tähelepanuta. Vaatan leekidesse. Pliit vanas majas põleb endiselt. Korstnast tõuseb suitsu. Kujutlen, kuidas seda on näha.
Linnale laskub öö. Tähed. Kuu. Kuu on aknast näha. Istun klaverisse. Teen, nagu oleksin armunud. Tahan saada iseenda kurbusega kontakti, aga ikka muutub mäng kutseks, üha tugevamaks kutseks kellelegi teisele.
See läheb järjest hullemaks, aga ma tajun, et see on hea. See läheb järjest suuremaks. See nagu haarab mind üleni, see metsik lõhestav kurbus. See läheb nii kaugele ja igatsus paisub nii suureks, et ma purunen. Seda ei ole kunagi varem juhtunud. Alati olen suutnud seda kontrollida, seda vältida. Aga nüüd ta ütleb, et see on okei, lihtsalt sagedus läks laiemale.
See on kõik. Rohkem ma ei suuda. Natuke aega on veel rahunemiseks ja et pisaraid pühkida ja taastuda. Trepist tuleb keegi. Väga kummaline. Kas tõesti? See on võimatu, seda ei tohi olla, seda ei saa uskuda.
Vanem õde aga nagu kellegi poolt juhitud või saadetud. Teeb puusadega imelikke liigutusi. Nagu keegi teine oleks koos temaga. Tuleb ja jääb natukeseks ajaks. Räägib. Muudest asjadest. Nagu mingi vana raamatukogu elanik. Lähen WC-sse ja ta jääb korraks üksi tuppa ja vaimud tema ümber hakkavad muutuma. Läheb nagu selliseks süngeks rikkaks sakslaseks kätte ära.
Äraminekul kallistame. Kellegi teise hing sööstab hetk enne kallistust läbi tema ja kallistab mind. Tean väga hästi, kes. Olemas. Portaal lukus.
Tuleb öö. Aeg liigub kuidagi teisiti. Olen tavapärasest rohkem valvel, väga ärkvel. Aeg liigub kuidagi teisiti.
Mustjas kohin. Nagu selline väga, väga suur asi. Ajavoog, mis halvab kõik. Surm, mis on suurem, kui ükski senikogetud nähtus. Halvav, suur, tohutult võimas jõud. Tean, et mul ei ole valikut. Ükskõik, mis ma teen, ei oma antud hetkel tähtsust. Proovin mediteerida, aga tean, et vahet ei ole. Vahet ei ole, mis mõtteid ma mõtlen. Valgusest või mitte. Tohutu suur surm tuleb aknast kohinal läbi ruumi. Ma lihtsalt olen ja ootan. Väga hirmus on. Nagu suur sünge tuul läheb läbi, aga selline, mis puudutab ja hoiatab hinge. Mul on kõik väga hästi. Ruumis on mingi "Tähekese" ajakiri väikeste loomade piltidega, kes vaatavad öist taevast. Kass ja koer vist. Mul hakkab natuke halb, kui see "surm" oma hingusega seda uurib. Siis ta läheb ära. Teadsin, et ma olen puhas ja jään ellu, aga ei teadnud, kas galaktika jääb ellu. See polnud tol hetkel minu otsustada.

Taavi

"Tervist! Läbime siin parasjagu footonivööd ja küsiti et kas saaks tugevamat kaitset. Kus see praegune põhirisk siis on?"

"Meil oli siin suht suur hirm et blokitakse nimelt eelmiste eludega ühendust."

"Seda pole olnud."

"No me üritasime siit Maakera südamest läbi tulla, aga..."

"Aga mis?"

"Mingid raevukad olendid seal."

"Tead, mees. See on Linnutee galaktika."

"Nii?"

"See tähendabki, et, suht ..."

"Halvasti?"

"Et tuleb kõigeks valmis olla."

"Tead, ma ei usu seda."

"Sa arvad, et ma varjan midagi?"

"Jah."

"Mida siis?"

"Midagi kohutavat juhtus ja Te ei taha seda öelda."

"..."

"?"

"Või kuidas sa ise siis põhjendaksid?"

"Noh et tuumakatastroof. Maa-alused kongid."

"..."

"Aa et mina peaksingi rääkima?"

"On siin veel keegi siis?"

"Tead, tegelt ma tulin murega. Et äkki lasevad kogu selle värgi õhku."

"On siin veel keegi siis?"

"Tuumakatsetused."

"..."

"Me märkasime, et suht halb. Et väga palju kahju on tehtud."

":.."

"Kui sa ei taha öelda..."

"Palun jätka."

"Et tuuma-tasandil peatada see asi..."

"?"

"Tegu on galaktikate keskmete omavahelise sünkroonimisega."

"?"

"Kuidas saata infot läbi 3-mõõtmelise galaktilise aeg-ruumi."

"Tere?"

"Jah."

"Ja mida te ühendate siis?"

"Praegusel hetkel tegime "minu" galaktika ja selle galaktika ehk Linnutee vahelist ühendust."

"Kuidas?"

"Et noh kõik on nagu jõle turvaline ja..."

"?"

"Tead, et sünkroonsus tagada, tuli teha veits tööd."

"Mis liiki?"

"Vaimset-energeetilist."

"Kui kaua?"

"Minu puhul 15,000 aastat Maal."

"?"

"Tulin koos suurte needustega. Olen osa neist aga tuum-jõud."

"Et sa ei tee halba?"

"Ma olen suur muutus."

"Me märkasime jah et sulle alati satuvad need rünnakud."

"Tead, ma olen nagu rünnakulaine ise."

"?"

"Mina olen."

"?"

"(Hmm... kuidas talle nüüd öelda...)"

"Jäid mõttesse?"

"Jah, ma katsun siin üht asja seletada. Aa, kohe!"

"? :)"

"Atlantise keskel on portaal. Tuum-katsetus. 3D-operatsioon. Keskmine. Sealtkaudu valguskiir üle inimeste 8. chakra."

"?"

"Tuumakatsetus vist midagi seal tegi halba. Energeetiline tuumkese blokis."

"?"

"Džungli süda."

"?"

"Ma tean et sa ütled et ma ei taha sellest rääkida."

"?"

"Energeetiline tuumkese. Atlantis, 3D. Keskmine portaal."

"?"

"Meesenergia ei leidnudki omale naist."

"JA SINA?"

"Ma leidsin. Aga see on hästi suur saladus."

"???"

"Noh et "sa pead mulle ütlema??"?"

"Ei."

"Suur aitäh!"

##

Mul on tütar. Tema on elus hing. Tema tuli ...

Mul on tütar. Ta on elus hing.

Minu ema, kunagi, paljunäinud rändur. Julge.

Mul on tütar. Ta on elus.

Džungel laulab, džungel kuulab.

Mul on tütar.

##

####

"Ja sa ise usud seda?"

"Ma TEAN seda, mees."

"Ja mis sind siis huvitab veel selle juures?"

(vastastikune küsimus)

"Kallis, kas sa saaksid korra?"

"Kedagi vist ei huvita energeetiline..."

"Ma olen talle juba öelnud nagunii..."

Okei, sorri, ma natuke segan nüüd.

"Tuuma lõhkepead lõid segi inimeste vahelised suhted. Astraal."

"Nii et kui hing tahtis kehastuda?"

"Ta kohe sattus sellesse tohuvabohusse."

"Ja sina."

"Ma läksin klaveriga sisse."

"?"

"Pimedas ruumis."

"Mis on tähtis?"

"Armastus."

"Hingede vaheline igatsus?"

"Jah."

(minu esime lugu sulle):

Hei

"Aga tol ajal...?"

"Me ju polnud nii pinges?"

"Jah."

"Aga mis siis praegu on?"

"Mina ei tea. Kõik läksid pöördesse."

"JA SINA?"

"Kaitsesin."

"Kuidas?"

"Tagasime."

"Mille."

"Pleiaadid+"

"Mis?"

"deep core-lvl 3rd inter-galactic transmission from Milky Way Galaxy towards Game Master Home Tribe Galaxy"

"Including?"

"Including the soul-data from the following:

HQ

Game-levels:

3, 4.

"?"

"It was."

"?"

"Necessary to commit this deed."

"What do you mean, soul level?"

"I mean a place where you can fully interact."

"Like a dimension?"

"Much deeper than this, in fact."

"Soul core data?"

"Where you go when you fulfill your higher self of your higher self or HS2"

"And what does this mean?"

"You get permission. Central."

"Central what?"

"GAME CORE SOUL DEEP LEVEL CENTRAL."

"Including?"

"Including LVL (Pleiades HQ 12)!"

"Meaning what?"

"Meaning you are basically in another space now."

"?"

"You would maybe say like HQ Central Challenge upgrade."

"?"

"You mean wtf about the star-system core-level deep intergalactic transformation?"

"Yes."

"It was done on a deeper level really. HQ-Soulful galaxies go a bit deeper."

"?"

"To recreate the stars of a galaxy, you simply access it from a few degrees deeper."

"You mean like GM-Home-Tribe is deeper than here?"

"It simply has the access to this core things. You could also say that the router needed a restart or something."

"?"

"The game got a bit too stuck."

"?"

"Central upgrade."

"And for us this means?"

"Getting more fun."

"?"

"Including:

HQ "tables" or "sets of universes for play."

"?"

"Before you had like smaller universes or something :)"

"And now?"

" "set of worlds" is like different now."

"?"

"Please, think of it in terms of a computer-game."

"Ok+?"

"Like Super Mario once was I think. Level 1, World 1."

"And when the world changes?"

"All of the environment changes."

"So we're in a next world now?"

"In a next SET OF WORLDS."

"So it's much bigger than the "change of universe"?"

"OK, another change for you.

WORLDS

SETS OF WORLDS

(and these INCLUDE the universe in a way, although the WORLDS are more like RULES or causal central things that define some things, such as how the environment is, etc.)

"What else?"

"Could you call in Harry Potter?"

"For clarification?"

"Yes."

"I think it's like a representation of Gaia and the yogis around here. Like how he's afraid of the true one who's testing him."

"You think in Global 4D in this case?"

"To show that Voldemort could simply represent the pure power."

"Ah, you're the curse-guy, yea?"

"AARGGH we were hit, dude!"

mmmm

Ma ei saa rahu. Midagi on justkui kogu aeg valesti. Ja laps tuletab meelde, et asjad on halvasti. Kõik tunded on nagu pealiskaudsed, midagi on valesti. Ja kõikjal kuhu ma lähen, vaimud ütlevad:

"Ärme räägime sellest."

Ma küsin küsimusi ja vastuseks saan hirmunuid või süüdistavaid pobinaid. Kes peaksid mind justkui aitama, hoolivad enam rahast kui meist endist. Mäda.

Liigume siis varemete vahel edasi. Meil on üks vana tehasehoone, kus me aeg-ajalt kokku saame.

Nagu lapsed, nukker liiva-aed kusagil kastide vahel, mäda, sünge, üksluine, ükskõikne. Halvimast halvim. Võime ju teeselda rõõmu. Süngus ei lahustu. Süngust tuleb juurde.

Võime ju teeselda irvitust või erutust. Kellelgi sellest parem ei hakka. Mäda. Sünge. Tuhandete lugude hulgast pidime valima just selle halvima. Lootusetu.

::::

Ja siis... üksik lapse naer kusagil eemal. Seinte vahele tekib auk. Seinad taanduvad. Puud ja põõsad, lehestik. Justkui keegi ammune tuttav. Kas mingisugune hõim on lähedal?