Lubasin, et tuleb kevad, kus kui lumi on sulanud, särab taas päike üle lumise jää. Ja talviste tuulte hõng on asendunud millegi uue ja värskega. Minu lugu polnud kuigi pikk...
Elus ahastus
Kõik, mille pühkmetel ma kunagi kõndinud olin, oli asendunud uue ja värskega. Seda lugu tuli hammustada, tunda ja haista. Jää sulas. Tundsime puudel ja oma veres seda uut kevadist hõngu.
Kuulsin, et keegi lähenes. Köhatas selja taga viisakalt, koputas õlale.
"Palju sul muidu raha on?" küsis mees.
"Viiekas on veel jäänud," vastasin. "Mis siis?"
"Tead, ma saan sulle võlgu ka teha, kui tahad."
Kogu maastik muutus ühtäkki sürreaalseks. Timm roomas käpuli okste vahel.
"Leidsin! Leidsin!" hüüdis ta ühtäkki, hoides käte vahel lumest leitud 2-eurost münti. Keerutas seda sõrmede vahel ja asus selgitama: "Kunagi oli siin üks jurta..."
Edasi ma ei saanud. Ma lihtsalt naersin ja naersin. Minupooolest oleks ta selle hobusega edasi ka võinud sõita.
Koobastest tulid välja nõiad (nagu arvutimängus). Tundsime nende lähenemist vargsi. "Namaste," sosistas see, kes oli vist küll kusagilt Kairost pärit.
Hulkusime veel veits. Käsi hakkas seljakoti hoidmisest väsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar