Ergas hommikupäike tulvas aknast sisse. Õhk oli veel jahe. Maitsesin veits seda uut-moodi "teed".
"Lootusetu. Ta on juba läinud. Ta on juba läinud ja ma ei saa teda enam kätte..."
Katsusin sellest üle olla. Pole midagi, mõtlesin. Rohi oli õues niiske ja puudel oli vaiku. Läksin tagasi sisse.
Mulle ei meeldinud seda tüüpi nimepidi hüüda. Kolistasin veits plekist nõudega, et ta ärkaks.
"Urrgh!" uratas ta.
Külm tal igaljuhul ei olnud. Mitu tekki peal. Vaatasin, kuidas päikesekiired laskuvad toa seintele. Mis siis edasi? Kuhu mul enam minna? Otsustasin jääda ootama. Tegin omi plaane. Pole ju võimatu, et me kuidagi veel saame sinna tagasi.
Metsviinapuu kasvas mööda majaseina üles. Seekord olin üksi, ent jälle keset unistust. Seisin keset seda unistust ja toetusin aknale. Taga põrandal vedeles tolmuseid mediteerimis-asju.
"Kui päike lähemale jõuab, saan jälle välja minna," mõtlesin.
Lugesin ajaviiteks paar rida mõnest kuulsast ja mulle olulisest raamatust.
"Liiga palju tahad korraga teada," oli mingi kummaline koht.
Põlvede kõrgusel kasvas puude küljes samblik. Olin jälle kusagil metsavahel. Kadunud. Pole ka mõtet teda hüüda siin. Naeruväärne oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar