Ma oleks nagu aastaid ja aastaid seal pööningul istunud, ja siis järsku on seal need lapsed. Üks hullem kui teine, no tõepoolest.
Keegi poiss tuleb minu juurde ja hakkab pärima, et kuidas mul on ja miks ma seal olen. Vestan temaga natuke juttu järve ääres olnud paadikuurist. Ütlen, et seal oli veits külm. Sügis juba käes ja vaja soojemaid eluruume leida.
Ega nad päris ära ei lähe ju. Tuleb keegi tüdruk. Tal on nagu pliiats hambus, ja teeskleb, et suitsetab. Jookseb ära.
Teen akna lahti. Kusagil mul seal oli ju midagi... Akna all vedeleb hunnikus mingeid pabereid. Mingid lastelaulu noodid.
Tühjad õllepurgid. Minu omad need küll pole. Ärkan seekord koos kevadega alles, aga seekord...
Mingisugune lind lendab mööda ja huikab või vilistab. Lasen veits tuulduda. Otsin, kas ei ole mingit teed jäänud kuhugi.
Teed on. Vanad ema taimed. Valin mingi kibuvitsa-näru ja siirdun alla korrusele. Korter on veel hullem kui tavaliselt. Külalisi õnneks veel pole.
Katsun leida midagi söödavat. Tuleb vist ikka poe suunas liikuda. Teel kohtan Tiinat. Nagu ikka tuleb kuskilt ülikoolist. Magistritöö kaitsmiselt või kuskilt.
Õnneks mul on seda roosat kvartsi kaadas. Juhtume rääkima, et kuidas toataimi ei tohi varastada. Et isegi kui korter tühjaks teha, siis toataimed peavad alles jääma. Naerame.
Liigun poe suunas. Ringiga mööda aia ääri. Poes on keegi hulgus. Ostab viina omale. Ostan süüa hoopis.
Kõmbime kahekesi tagasi ja jutustame natuke. Siis mul tuleb meelde, et mul on see laps ka ju. Lähme hoopis sinna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar