ma ka ei tea

Mets liikus kohinal. Puudeladvad tuules, nagu ikka, kui emaga bussipeatuses ootasime. Mändide ladvad kohisevad tuules. Unustamatu.

"Väikeste olendite südamesse jõudmiseks on ainult üks tee..."
Minu ema rääkis päriselt. Et ta nägi haldjaid ükskord jaaniöösel raiesmikul. Ja et üks vana naine läheduses oli päriselt näinud väikest sinist draakonit. Kõik need jutud olid ehedad.

Kandusime oma jutuga tagasi.
"Reaalsus ei ole moonutatud," hakkasin talle seletama. Ta nuttis ja nuttis.
Ma ei jõudnud tol korral kaugemale. Sügis tuli liiga lähedale. Ja talv.

Punaste kontpuude vahelt vaatas keegi. Varblane. Suvel kadus pall sinna põõsaste alla vahel. Või lendav taldrik.

"Kui sa tahad päriselt kellelegi head muljet jätta, siis sa..."
Ma teadsin, et ei ole muud valikut, kui tuleb olla täiesti ehe. Olgu see siis milline ta on. Ei saa teeselda.

Leegid. Hullus ei ole enam hullus. Hullus on päris. Rohkem päris kui eelmine reaalsus. Kõik on muutunud. Galaktika kese.

Tormasime edasi, või noh, liikusime varjatult. Puud aitasid, heitsid varje. Taevas kustus.

"Kõik tahavad kuulda ainult erilistest hetkedest, ja siis ma pakun liiga üle..." hakkasin justkui seletama. "Aga kui ma satun kuhugi, siis nagunii hakkavad imelikud asjad juhtuma. Portaalid avanevad minu ümber, maailm ise justkui proovib mind aidata, et mulle tagasiteed leida."

"Kuhu ma ka ei läheks..."
Justkui kallistasime üksteist, kuigi tol hetkel me olime alles lapsed ja sõime kuuris herneid, vihma käest aiast toodud. Justkui kallistasime üksteist kui kogum energiat või hämarat valgust.

"Mmm.. minu jaoks see kool oligi alati nagu müstiline natuke. Ja reaalne. Ja müstiline."
"Miks sa ära tulid sealt siis?"
Vaikisin.

Tartu oli alati olnud kuidagi kurb ja aeglane. Rahulik ja kurb ja aeglane. Ja kurb.
Mul oli oma viis, kuidas oma elu elada. Ja selles üksildases toas juhtus igasugu asju. Kurbus.

Piirkonnad on vist paiguti erinevad. Igalühel oma jõud.

sügis

Sügis jõudis lähemale. Taas härmatus rohi ja päike käis juba madalamalt. Loodus andis märku, pihlakad hakkasid valmima. Muul ajal oleks võinud...

"So we start creating these portals, like sub-conscious openings of our force, waiting for others to connect through these portals."

"Rasked ajad, seersant. Lõputu lahing."

Muusika kostus järjest lähemalt. Helid vaikisid. Kõne kadus hoopis ära. Päikese käes vaatasime teineteisele otsa. Võisime näha, kuidas mets ja kogu ümbritsev muru hakkas vaikselt ja niiskelt kogunema.

"Kreeka."
"Sitt."

Tõusime tähtsalt uuesti püsti. Rabavesi oli lähemal kui varem. Vaikselt kostus sahin. Midagi liikus puude vahel.

Krokodill lõi sabaga.
Veri.
Hullud.

Metsikus kohas olles veendusin, et keegi ei jälgi meid. Hulkusin üksinda edasi. Mustjas maa näis kuulatavat.

Tagapool hakkas keegi end uuesti liigutama.

Laughter.
Sudden outburst.
Urgency.

Kotkas liikus.
Haihtusime vaikselt.

"Demolish the building. I will show you how."

Indigolapsed läksid hulluks. Hirm laskus aeglaselt kaevandusele.

Kord tasa, kord hullemini... Iga krõpsatuse peale kargas Taavi ärritunult üles.
"Mida te enda arvates teete? Kui kaua teil veel läheb?"

Vaikisime.
Muul ajal oleksime võinud...

Malbus ja leebus, langenud hullus ei ulatunud enam siia. Sadas vihma. Tundsin ennast seenemetsas halvasti. Otsisin seeni, aga kogu reaalsus nagu pöörles. Minu ümber oli ärritunud aura, udukogu, mis ei tahtnud ega tahtnud lahtuda.

Ameerika oli langenud. Tänaval... Aga mis sellest. Abitud politseinikud jätsid lilled vaasi toomata. Hulk rahvast liikus vabadussamba suunas. Sellele kõigele tuli lõpp teha. Kohe, praegu, nüüd.

Valge igatsus langes ja kustus taamal. Ema.

Hoolimatult valasin endale teed. Teistele ei tahtnud midagi anda. Olukord ei väärinud seda.

Pinged kasvasid. Käärisime varrukad üles.
"Mets, lukus."
Med-õde haigutas.
Lootusetu juhtum.
Naersime tasa.

Punase auto alt tuli keegi meie vahele.
"Häbi sul olgu."

Lehed liikusid vaikselt tuules.

"For fuck's sake, rahune. Võib-olla me ei peagi sind elusast peast huntidele söötma."

Kunagise tulvavee alt piilus välja üksik armetu laager.

Ärevus häire ja pinged muutusid väljakannatamatuks. Vesi. Kahestunud latikas lõi sabaga.

"Looge homseks endale ulmeline kaitsekiht," teatas seersant talle omase tasase rahuga. Veetlev noor naine oli ära läinud. Masturbeerisime taas, sedapuhku õrnalt.

Taevas kohises.
"Ärritunult, laps võib iga hetk ärgata ju!"

Kihisev vesi kadus kuhugi ajastute-vahelisse tühimikku.

Läksime närvi.
"Kompressor.
Anna see siia.
Kohe."

Lugu lõppes.
Endises hoovis oli nüüd üksik kaevukaas ja sünkjasmust auk. Pritsis verist mäda.
"Millega te olete hakkama saanud!?" hüüdis ema.

Seljakott toetus vaikselt ja õrnalt vastu põrandat. Olin hullematki näinud.
"See laga tuleb siit ära koristada," teatas Minna otsustavalt.

Kraamisime ostetud toidu välja.
"Hulluks olete läinud," ütles ema. "Ainult kartulit tuleb süüa."

ümbrusloome

Võlukepike sähvatas taas. Pimedusest ilmus välja kellegi haavatud keha.

“Kas sa üldse tead, mida tähendab...?” tahtis lähemale tormav kogu küsida.

Plahvatus. Võtsin pealelendava olendi vastu. Ärkasin.

Haudadevaheline plats oli tühi. Kummitused olid läinud. Avasin õrnalt akna ja vaatasin mööda liikuvat päikest. Paras aeg päevitamiseks. Ronisin vaikselt plekk-katusele, et alumist naabrit mitte häirida. Mõnikord tegin teed ja võtsin kaasa sinna.

Sibulad olid juba keenud. Panin liiga palju pipart jälle. Mõnusat tossu hakkas tõusma. Vahel üritasin toa nurgas mingeid kummalisi asju teha. Kaevasin seina sisse noaga auku. Toa keskel olid need kõlarid. Mõnikord öösiti oli eriti hea sealt muusikat lasta.

Äravajunud keha laskus sügavale auku. Testisime pimedust. Sünge öö tihenes ja tumenes aina. Läbipääsmatu, mitte midagi polnud näha. Siis hakkasid need koletised tulema.

Määrisime leiva peale võid.

“Kaltsukaupmeest pole näha olnud?” küsis keegi.

Elanik-kond oli juba veidrustega veidi harjunud. Saime minna sammu kaugemale. Liiga läbinähtav oleks olnud see jalgsimarss Otepääle. Liiga läbinähtav ja jube ja totakas.

Sügasin kassi. Korter vappus kellegi pesumasinast. Suurvee ajal oli jube hea joosta sinna mere suunas. Mõnus selline unenäoline seltskond hakkas tekkima.

Läbipääsmatu allee avanes ainult üksikutele autodele.

LÕPP

tähti kukkus vaikselt
ja õhtust sai tolm
ja vihmapiisad
langesid õrnalt kruusateele

mehi ei tulnud enam
ja saabus vaikus.

Kohaliku kaevu kaas oli lume all. "Kinni jah!" hüüdis keegi. Jää all oli peidus paar viisakama väljanägemisega allapoole ulatuvat seina. "Tahate, me toome teile lund juurde," hüüdis keegi.
"Ei, milleks," laususin vaikselt vastu.

Mehed olid juba väsinud. Käes oli õhtu. Olime lootusetult hiljaks jäänud. Kedagi polnud siin enam. Talv. Ainult rebase jäljed keset sünget, hulkuvat üksindust. Pimedus hakkas laskuma.

Värisesime külmast. Pimedas hakkas natuke jahe.
"Lähme peidame end meie pööningule," pakkusin. Olin seal olemise hubaseks teinud. Pugesime tekkide alla. "Kui vanasti vihma sadas, me ikka tulime siia," teadsin rääkida. "Ja kogu see kunst..." Mul hakkas juba veidi parem. Keegi tõi viina. Väikese nurgas oleva lambi valgel oli näha paari nägu.

"Kuidas sul siis ikka on? Koju ei taha?" küsis keegi.
"Sa oledki kodus," vastasin sõjaväes leiutatud naljaga.
Tibutas vihma. Nii külm enam ei olnudki. Uinusime magama.

kommentaar avaldamata eelmisele

Kommentaar avaldamata eelmisele

//

võib samuti
alistuda sisetundele.
lõppude lõpuks
kõik lahustub

pole vaja
tunda hirmu
märgatakse
või ei

kõik see läheb
üheks sajuks
mööda asfaltteid

tahtmatult
kui tõuseb tahe
märkamatult
liigub hirv

vaikides
kui
lendab
nool ja
kadunud
kõik
eilne hirm

homsest nüüd
ma tõusen tasa
liigun vaikselt
nagu nool

hämarduvas sajus
liigub väike
keegi
mööda
musta teed

ahelaid
ei ole enam
vangistus
on läind

tantsi veel
kui julged
keegi
nagunii
ei näe

hoomamatult
tõuseb värav
nägematult
langeb laev

keset kuuski
tõuseb tee ja
ühiseks saab
meie vaev

lugu see
mis
eal ei jõua
kuulajani

laul see
mis
ei tohigi
leida
kuulajaid

muigad vaikselt
omaette
sööstad
taaskord
sohu

//

kui leiad ükskord
kellegi
kes näeb sind
muude seast

kui tajud
oma
jõudu
ja
lähed
hoolimata
millestki
muust
kui
nähtamatust
olematust
tõmbest

//

uisutades
jõuad sinna
kus
ei paista
läbi jää

tead et
tormid
sind ei püüa
heleduses
päikest näed

vastu
tuult
ja
hingetult
kui
põski
paitab
hele tuul

näed kus
veel on
rohkem
lund ja

hoolimatult
parempööre

//

I am sorry
I had to
break
the
magic
of this
circle

For the
showdown

pulss

Anna mulle andeks
kui sulle nimelt
haiget tegin

Väitsin,
et vabadus
on tähtsam

Anna andeks
kui rebisin
endid lahti
vabanda
kui kustusin
viimaste seas

:::

Sööstes läbi öö
silmad
kahtlaselt hajevil
teemantina
laskudes
sügavusse

Põllud on
lahti
ja
järsaku tipult
veereb
kivi

Hommikuna
tõusis
muusika
videvikus

Liikudes aeglaselt
nagu vesi
kunagi
ei teeks
kahtlane?

Mis see siis on?
Südame rütm?
Tähenduseta valss?
Korvamatu kahju
laastades
tuhandeid maid

Silmis iha
hinges
üksainus
põlev soov
näha veel üks kord
tähti

Kartes
et iga
vastutulija
põletab
igatsusest
tulvil
hinge
lõpuni

Joobudes
rahust
ja
muudest
asjadest,
tänamatutest
sõnadest
verest huulil

Ja luudest
kui neid järada

märkmikust. ilus Eesti lugu

Homseiks antud anne
ei kulu
Saavutusi krooniv
tähelipp
Mõistatusi vajav
noorsugu

Saab lahti alles siis
kui tegu varjab tõde
kui muistend
kuulutab:
mu ihale
ei vastast
mu suule
ainult süü
mu kehale
vaid koorem
mul läheb
korraks
veel...

hetk aega!
sa kõike tahad.
su viies meel
kui sensor
su naer
su viis.

Kästud nagu eile
su patud puhastab
ta õilsam kõigist teistest

Siis tea,
et mul ei ole
vaid muud,
kui sinu suu
ja,
vastupandamatult
loll
mees

::::

Hästi varjab teadust
ta jookseb kiirelt nüüd
ta vikerkaarelt tuleb
tal läbematu hüüd

Su vendadest ei tea ta
su viisist veel ehk vist
su lainepikkust aimab
ja oma olemist

Käib korraks kuu alt läbi
ja hüüab sind siis taas
su mõistusel ei muret
ei rangust, mis on maas

Kui otsid oma ema
käid läbi tuhat teed

::::

Räägitakse, et muiste olevat olnud keegi mees. Ta tulnud üksi, kaaslaseks vaid tuul ja narmad vanadel jalataldadel. Ta olevat hästi tundnud vaid üht asja - omaenese keha - ja sellest hoolimata näinud päevast päeva vaeva enda arusaadavaks tegemisega.

Räägitakse, et kunagi, kui see mees jõudis ühte külla, ta võeti vastu hästi. Ta kutsuti ööseks tuppa ja lasti rääkida. See mees öelnud siis nii:

"Homsest hoolimata,
kuidas õnnestub?
Juba ammu
unustasin selle
küsimuse enda.
    Ja see, kust ma
tulen, saagu minu
tarkuseks ja päritoluks."

"Ent kui sa teed ei tea, kuis võid siis liikuda edasi?" vastati talle.
"Heade inimeste abiga olen jõudnud siia, kus ma praegu olen," vastas tundmatu. "Kuhu ma edasi liigun, oleneb samuti teist."

Mehel lasti magada ja pakuti hommikul süüa. Siis teadnud keegi kõneleda:
"Külast edasi, teed mööda alla vasakule on üks järv."
"Ja siis?" küsis üks poiss vahele.
"No vot siis seal järves on palju kala. Jääd külla, hakkad kalameheks. Miks mitte?"

Mees tegi, nagu ta tõesti oleks selle järve suunas läinud, ent siis pööras hoopis mujale metsateele. Linnud laulsid ja hommik oli ilus. Värsket ja märga teed mööda tuli vastu keegi naine. Mees oli selle kalamehe-jutu juba unustanud ja küsis:
"Ega sul raha ei ole?"
"Kui sa raha tahad, mõtle järgmistele asjadele - kuidas oma jutuga teistele meeldida. Nüüd aga kao minema."
Ja naine viskas mehe suunas kiviga.

Mees köhatas viisakalt ja jooksis kuhugi edasi. Naine võttis taskust rahapaki ja hakkas lugema.
"Oleks ta viisakalt küsinud või mind vähemalt röövinud," mõtles naine endamisi. "Tema aga lihtsalt tahtiski raha."
Põõsast kostus raginat. Mees tuli tagasi.
"Eksisin ära," hakkas ta ütlema. Siis aga nägi seda hunnikut raha.
"Palju sul on?"
Naine luges raha edasi.

Tundus kummaline, et miks see kõik just keset teed juhtus.
Päike lõi särama ja taevast puuokste vahelt paistis heledat valgust.
"Mul on piisavalt," ütles naine.
"Piisavalt, et teha mida?"
"Et liikuda edasi."

Nad seisid kahekesi vaikselt rahahunniku juures.
Vaatasid seda.
Keset teed.
Üle nende peade liikus keegi. Kotkas heitis varju.
"Lähme siit ära," teatas naine.
 Ta võttis raha, võttis mehe ja kadus. Nende jäljed viisid edasi ühte külasse. Seal oli näha kuidas nad...

Atlantise aegadel olid merepõhjas suured rohelised kujutised, veidi ookeaniveega kattunud. Nende põhjal võis järeldada, et kunagi oli tahetud sealtkaudu sisse tuua või vahetada tohutus mahus suuri ja aeglaseid jõude.

Ehmatasin ühe sellise portaali asukoha avastamise peale täitsa ära. Sissetulevad, saabuvad jõud olid hingeliselt liiga suured ja võimsad, et füüsilisel tasandil kehastuda. Nad tulid vaatama, kuidas Maal ja selle inimestel on vahepeal madalamatel sagedustel ehk 3. dimensioonis läinud.

One