luuletus.

värdjalik

augustatud
unistus,
eksistents
hävitus
naeratus
sinised hauad

lõputu
häda
ja
vihane
sõda

kõrval
on
hiiglaste
hauad

pesitsus-
varjatud
väsinud
muda
püsti on
sinised
lauad

taamal on
kunagi
kustunud
hävitus
väsinud
värdjas
ja
kaua

kaua ma pean
ja kaua
mul tuleb?
-väsinud
sinised
hauad.

lõputu
lõhe
ja
nõlvade
rõhud

käsitlus
tume
ja
kaua.

igavik
hele
on
siin
aga
tuleb

tumedad
vihmased
laulud

tarvilik
tänu
ja
vististi
ähmane
punane
mure
ja
laulad

väsitud
viin
ja rohkene
talu

tõusete
ahjud
on
kohal

väsinud
augud
tulete
taresse

võtate
lahti
end
seest

ahjude
seest
unub
lauad

vahtige
unutud'
esimest
ahju

tunnustud'
viinane
haual'

õhtusse
ujub
ja
väsynyt
meest

kahtlustab
tarkune
daua

tänagi
olemus
tõrgub
mu
seest

viisteist
on
higine
laubal

tulete
kaugelt
kuid
enese
seest

headus
on
hõrgutis
laual

võimalus
kaunis
ent
kuna
on öö

pealt
pole näha
on
lauba'

tõrgute
siin
ent
kuna
on
öö
võime
me
hälbida
kaua

täriseb
tuli
ja
vihiseb
kuul

kolmteist
on
viimasel
haual

veel
1500
tosinat
meest

kaevunud
leitnandi
haual.

Pärast on
kole.
Pole tulnudki
memm.

Viisteist
on
läinud
ja
hagu.

Pärast
on jubedus
kadunud veest;
ahjul
on
laipade
nägu.

Kõrgustes
halgu
vahetas
taat

viisteist
ja
tuhat
on
laual.

vastik
on
nägu
ja
hukatud
mees

ahjude
tusasel
haual.

Tõusete
keldrist
ja
viis
teist
on
sees;

ahjude
tuhat
on
laual

hallide
ununud
vihmade
käes

säravad
lubatud
laudad

tahad
ma
tulen
ja
võtan
su
seest
kahju,
mis
kadunud
sinna.

toonekurg
palju
ei
lubagi
veest

ahjud
ja
unund
on
hauand'

Armasti
anund'
ei
tulnudki
jääd.

Ahjude
väsind
ja
kaunad.

Tulge
kui
sittagi
mõistate
seest'

arutu
lahti
on
kaua.