Tume valu tahab mu südamest välja paisata viimasedki kustunud sädemed. Õhtul pole ei äärt ega otsa. Kadunud rattad lasevad tuules abitult liugu. Tähtede tolmus võis näha korstnate kollaseid varje. Algab kevad, aga see kevad on liiga tuhm, et olla kevad. Algab suvi, tahtnuks ma jutustada, aga ei suuda. Kadunuks ja liiga kaugeks on jäänud kustunud hääled.
Hämaruses võis veel näha teisigi. Huulte vahelt kulges välja unine trammitee, sihiga piiritusse lumme. Ahastus liikus üle koltunud luude. Kui Su valu hakkab kustuma, paistavad taamal mustad hobused.
"See ei meeldi mulle," vastasid.
"Ma räägin, kuna ma tahan teada."
"Sa oled hullem kui mina, aga ma ei saa sinna midagi parata."
Unised puud liikusid vaikselt üle mahajäetud sauna, jättes endast maha varjusid. Põlvitades üle unustatud tasandike, tulid mulle lähemale ühtlase sammuga kuus suurepärast hunti.
"Saame turu liidriteks,"ulus üks.
"Hakkame arvutama. 1, 2, 3" - kiunus teine.
Põlevate silmadega tohtisid nad vaadata üle minu õla. Öösse, öösse, tagasi öösse - karjusin ma ja vehkisin punase tukiga. Tahtis tulla hommik, aga oli veel vara - kaabakad polnud ära läinud. Ega nad vist lähegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar