Ei saa üle ka mõelda, vaata, tulebki võtta mõnevõrra rahulikumalt. Avastasin, et need unistavad südameühendused on muutunud mõnevõrra tugevamaks. Mõnikord ongi, et pool klassi magab ja õpetaja jahub ja jaurab midagi suht omaette. Vahepeal ta nagu justkui prooviks midagi seletada...
Aga tühja sellega, tähtsamad on hoopis: see õpilane seal, kes on väga eriline, ja need poisid, ja too laps, kes ütles just selle lause. Ja polegi võib-olla tähtis, kuhu me lõpuks jõuame.
Praeguse seisuga näib mulle käesolev ajajärk huvitav. Juhtimine ja organiseerimine oli vahepeal mingisuguste kummaliste olendite käest, kes ei hoolinud eriti lastest (ja kes isegi tegid omale väljamõeldud traumasid).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar