lugu

lugu

Maagiliste varjude kohale oli ilmunud udu ja heinamaad kattis tume loor. Päike vihistas oma karedust läbi okste ja sambla sisse olid tekkinud märjad lohud. Tuli ettevaatlik olla, et mitte astuda praksuvatele okstele, vastasel juhul oleks meid kindlasti märgatud.

Tema kehakeel ütles mulle, et tegu on ürgsest hõimust pärit naisterahvaga, kes on harjunud liikuma hämaras, tasa ja vargsi. Kooli territooriumile jõudes seisatasime korraks - oli ju tuttavlik tunne ja me mõlemad teadsime seda tunnet - liginemine keelatud ja hämarasse kohta, kus polnud teada, kui tugevad on valvurid.

Õnneks olid õues olevad tuled juba kustunud. "Kas me sellest aknast seal saaksime?" - küsisid sa. "Ma ei tea, ma arvan, et nad võivad jätta mõne keldriakna ehk veits lahti."

Liginesime majale ja ainult häirivad alarmtuled valgustasid nõrgalt tumedaid koridore - nägime seda läbi akende. "Katki ma küll midagi teha ei hakka," ütlesin ma. "Ehk pole vajagi," - vastas tema.

"Ma ei tea, kui prooviks seda tuletõrjeredelit," pakkusin veidi ebalevalt. "Mis sa arvad, et seal üleval võiks üldse midagi lahti olla?" tõi ta välja minu varjatud pahase kahtluse.
"No ma ei tea. Aga proovime siis, äkki see katuseluuk on lahti, tavaliselt peaks ikka olema ju."

Suht ränk oli hakata sellest redelist üles minema, esimesed metallpulgad olid maast natuke kõrgel. Aitasin ta kõigepealt üles ja siis läksin ise järgi.
"Ma loodan, et see katus väga libe ei ole," - käis mul peast läbi.
"Noh, tead, uus koht, ei usu, et ta veel eriti sammaldunud oleks."

Need katused on tegelt alati lihtsamad, kui alguses arvata. Ja see luuk tuli ka suht kergesti lahti, ja juba me olimegi sees - koolimaja pööningul.
"Teeks korra need õlled lahti, mis mul kaasas on"
"Väga naljakas, Taavi, oota ma vaatan kõigepealt, mis kola siin vedeleb. Et me mingi reha otsa ei astuks või midagi."

Mingi klaas klirises ja midagi kukkus kolksatusega kapi taha.
"Mida sa teed?"
"Ma ei tea, siin laua peal oli vist mingi purk kruvidega."
"Ma ei tea, suht pime on siin. Äkki kui me sinna koridori saame, siis seal on veits valgem."
"Nojah, aga kui see alarm hakkab tööle?"
"Ma ei usu, et neil siin üleval kõik valve all oleks. Pigem allpool, ma arvan."
"Noh, sina vastutad. Ma ei tea, kust kaudu me ära jookseme pärast."
"Peidame ennast ja kui politsei tuleb, lipsame uksest välja" - pakkusin julmavõitu lahendust.
"Tead, tegelt siit pööningult, hui nad oskavad otsida. Kui tuleb keegi, siis tuleme tagasi siia."
"Jah, ja kui kellelgi midagi peaks olema, siis ütleme lihtsalt, et me ööbime siin ja meil on mingi luba vms."

"Nonii." Avasime vaikselt koridori ukse. Koolimaja oli haudvaikne. Astusin ebakindlalt paar esimest sammu. Signalisatsiooni ei paistnud kusagilt. "Tule," sosistasin ja andsin talle käe. Pimeduses paistis ta oma tumedate juustega veelgi huvitavam.

Olime mõlemad suht ärevil ja südamed kloppisid, osalt hirmust, osalt sellest, et olime koos ja alles kokku saanud. "Ma ei tea, kuhu need trepid viivad."
"Siitkaudu peaks arvutiklassi saama, aga see on suht kindlalt lukus."

Allkorrusel oli söökla. Mingil hämmastaval kombel oli selle uks lahti jäänud. Pimedusest paistsid paar tooli ja üksildane laud. "Hommikust," ütlesime üksteisele äkki. Väravate vahelt paistis sisse helendav valgus ja me ärkasime unenäost.