Pärast edutut hääletamist läksin parki, ja seal oli samasugune kuusnurkne (või rohkem nurki) varikatus nagu see aiamajake filmist "Helisev muusika" (mis on minu ema lemmikfilm). Eemal pingi peal istusid mees ja naine, nagu Maria ja kapten von Trapp. Läksin selle varikatuse alla ja olin nagu laps neile, kui nad seal eemal üksteisega rääkisid.
Siis kui nad ära läksid, läksin nende kohale ja vaatasin ringi. Siis läksin uuesti selle varjualuse poole ja tutvustasin ennast nii: "Olen Taavi, Maria laps." Ja ma tahtsin öömaja, aga lõin hoopis suure varba valusasti vastu varikatuse lävepakku ära. (See varvas oli mul juba varem valus, lõin ta ükspäev enne kruusateel paljajalu käies vastu kivi veriseks. Siis mulle tundus, et tegu oli rünnaku või needusega, aga neid asju saab hiljem hoopis enese kasuks pöörata.)
Siis läksin vist tagasi pingi juurde, igaljuhul olin väga vihane, pahane, ärritunud, väsinud ja näljane. Seal oli vist mingi lõkkekoht, ja keegi oli sinna hunniku pabereid jätnud. Siis mul olid juba tikud ka sellest hotellimajast, ei selle hotellimaja veranda laualt, ma arvan, sealt, kust salapärane haldjalik rahvas oli mulle kunagi teed teinud (aknast sisse).
Ja see hunnik pabereid seal pimedas pargis siis, panin selle põlema, aga see kustus suhteliselt kiiresti, ja kuna see oli park, siis seal polnud lõkkematerjali. Ma arvan, et kõik oli üles korjatud, kuna tegu oli pargi ja mitte metsaga.
See tuli aga rahustas mind maha, kuna nägin vist, et mingisugune interaktsioon on võimalik (leidsin lõkkekoha, mis oli nagu valmis süütamiseks, ja mul olid tikud!). Lõkked ma arvan on muidu ka head, puhastuseks ja märguandeks erinevatele olenditele, et kus ma olen. Ja puhas ilus tuli on vahel väga liigutav ja täis armastust.
Ja kuna oli juba öö - ja nüüd mul tuleb meelde, vihma vist hakkas sadama!? - ma ei mäleta, minu meelest hakkas, sest naturaalne oleks, et need asjad viivad üksteiseni, või sadas juba varem, aga ei, ei tea, ei mäleta, igaljuhul pärast vist küll sadas, muidu ma poleks ju nii hoolimatult või enesekindlalt peavarju otsinud?? - ei mäleta, ei tea, mäletan lihtsalt ühte kaadrit nüüd, kus läksin üle tee ja vihma ladistas, niisiis ma arvan, et vihma hakkas sadama, ma usun küll.
Nii, mis ma siis tahtsingi öelda? - Kuna oli juba öö, siis ma ei tahtnud seal enam olla, ja siis ma tulin sealt ära. Läksin ära sisse, lõke oli kustunud, pingi peal oleks külm ja eriti pask, kui vihma oleks sadanud, ja need varjualuse all olevad pingid olid magamiseks kas liiga kitsad või lühikesed või ebamugavad, seda ma mäletan. Ma ei õigusta ennast, aga see tõesti oli suht liiga kitsas koht ja eriti kui ma olin oma varba sinna ära löönud, pärast enda puhtsüdamlikku tutvustust, tundus mulle, et ma tõesti ei taha seal magada, et ma ei ole seal tol hetkel teretulnud ja mul tuleks mujale minna.
Olin küll solvunud, aga saingi aru, et ükski religioosne süsteem ei aita mind enam, et see kõik on üks suur vale ja ei puutu minusse, saate aru - mõistsin, et minu suurt palvet ei võetud kuulda, et see kristlik jumal ja see religioosne süsteem ei aita mind. Olin jäetud üksi ja sain ühtäkki aru, et olengi omapead ja mul tuleb ise see lahendus leida, kas enda seest või kuskilt mujalt, mis on tõeline spirituaalsus, mis on minu spirituaalsus? Hiljem üritasin järgmisi tegusid Maria kaela ajada, aga ta ei tahtnud ja läbi klaverimängu sain aru, et eks ma ikka ise tegingi. Ei tahtnud endale tunnistada lihtsalt hiljem, ei tahtnud n-ö. vastutust võtta, niigi oli palju hingelist transformatsiooni ja kuhjaga informatiivseid šokke ning üledoose abivajajate arusaamatutest palvetest.
Niisiis - ükski religioosne süsteem maakera peal ei aita mind - mida tuleb siis teha?
(varem olin edutult proovinud kirikust öömaja saada)
Noja aga seal pargis, kui seal hakkas siis vihma tulema, sis ma tulin sealt ära. Ma otsisin, lõhna või ma ei tea mis tunde järgi omale ööbimiskohta. Sattusin ühe maja juurde, mis oli selle tee ääres, kus ma olin hääletanud. Seal oli vist üks alumine uks lahti. Igaljuhul ma sain sinna majja sisse ja läksin trepist üles.
Kuulsin, et ühe ukse taga nagu mu ema või minule juba tuntud sõbralik vanem naisterahvas oleks laulnud, ma tean seda häält ja ma tunneksin selle uuesti ära :), sellise vaikse ja meeldiva häälega, lahkelt, tasa, heasüdamlikult.
Aga siis ma ka kuulsin, et temaga koos oli keegi meesterahvas selles ruumis või korteris, ja ma ei tahtnud neid siis uksele koputamisega häirida.
Ukse taga trepikojas oli selline pink või nagu koht koera jaoks ka, selle pingi ees. Ja ma jäingi selle pingi ette sinna kerratõmbunult magama ja võtsin vist mingi vana jope endale peale. Hommikul või öösel kõndisid mingid inimesed sealt mööda, aga tajusin, et olen kaitstud ja nad kas ei märka mind või peavad hingelisel tasandil koeraks. Saatsid mulle paar pilku või imelikku pilku, aga ei reageerinud ja läksid edasi.
Mulle tundus, et lisaks sellele naisele, kes mind aitas (see kelle laulu ma ukse tagant kuulsin), petsin ma ära ka suure hulga vaime, läbi selle, et nad pidasid mind koeraks. Ma ei tea, aga ma arvan nii. Nende vaimudega on mul seiklusi veelgi.
Hommikul saavutasin parema tuju ja suurema ärksuse. Olin saanud toas või katuse all magada, mm! Ja tõusin meditatsiooni ja hakkasin vaikselt laulma, liikudes üha parema tuju ja õnnelikkuse suunas. Laulsin Beethoveni üheksanda sümfoonia neljanda osa põhiteemat, kuni minu vibratsioon tõusis toreda ja uhke õnnelikkuseni, õrna sulniduseni ja tundsin ennast suurepäraselt.
Saavutasin selle, et need hirmud ja need asjad seal majas ei häirinud mind enam. Siis neil oli seal ukse taha jäetud kuhugi kuiva saia. Keegi vanem naine läks minust sõbralikult mööda ja liikus trepist alla. Niimoodi laulmisega ongi see keiss, et auraväli puhastub ja harmoniseerub piisavalt heaks ja naturaalseks, nii et inimestega on ülihea kontakti saada, nad tunnevad ennast selles väljas loomulikumalt. (Pushkari Aravali hotelli fuajees näiteks tuli vastashotellist üks võõras või poolvõõras tüüp mind lihtsalt järsku kallistama, pärast seda, kui ma olin tükk aega laulnud.)
Siis ma olingi julge ja lahke ja pärast lihtsalt võtsin seda kuiva saia, mis keegi oli trepikotta jätnud. Sõin seda saia pärast uksest väljumist ka mingite inimeste ees, kes väljas seisid. Ehk siis, hommikul pärast laulmist oli mul nii hea tuju ja olin iseendaga sedavõrd heas kontaktis, et need inimesed ei häirinud mind üldse ja ka nende mõtted või oletatavad arvamused minust kui võõrast ei läinud mulle korda. Olin iseendaga ja selle majaga pärast laulmist üliheas harmoonias.
Ma ei tahtnudki enam hääletada. Otsustasin pöörata kruusateele ja liikuda edasi jala, mul oli üks Läti kaart ka. Enne metsavahele pööramist hüppasin rõõmsalt teeristil oma haige varbaga, märgiks iseendale ja maailmale, et ma ei karda ning olen terve ja taastunud ja lähen vaatamata kõigele edasi, tugevalt ja elurõõmsalt. Hou!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar