Ta rääkis mulle lugusid Dharamsalast ja sellest, kuidas ta sinna rongiga sõitis, jalad üle ukse. Ta oli Iisraelist ja Deepak kindlasti veel mäletab tema nime.
Kui ma seal töötasin, oli see rohkem mulle nagu kodu ja teised olid külalised; palju oli külalisi ja tema oli aukülaline. Aga nagu ikka, lõppes see suure kurbusega, või, võimetu vihaga olukorda muuta.
Nendes sfäärides oli raske kaua püsida - arvestades minu küllaltki riskantset seisu ja pidevaid unistusi, mis tulid ja läksid. Ajutine varjupaik, liialt pingul, alati, kuidas nüüd öelda - sisutihe? - alati keegi, kes tahtis auahnelt kopeerida või minu vabaduse kohale väevõimuga tulla, kas siis kadedusest või soovist tüdrukutele meeldida.
Minu kodu-galaktika oli armas ja ilus. Seal olid mul alati minu kõik asjad olemas. Minul ei olnud vaeva ega muret ja vihmase ilmaga võiski seeni korjata. Minul ei olnud vaja...
Tähtede seas olid suured varjud ja punased meeleheitel sipelgad jooksid kiiresti üle tumeda vee. Taevas oli sinakam ja tuhandes eri keeles võis kuulda vanade valdjate halli undamist.
Punased suured hooned paistsid juba kaugele kätte ära. Võti keeras lukuaugus ja taevas oli valla.
Laps, kes külastas teiste inimeste unistusi.
Minul polnud tarvis tulla kuhugi mujale, kuhu mind poleks olnud vaja. Aga näe, ujusin seal ja lähenesin sellele paadisillale. Ja siis mind kutsuti, tajusin seda üha tugevamalt - ei, mitte surma, vaid elusse, ellu - minu naer ja rõõm olid vastu pidanud, olid osutunud piisavalt tugevaks (olin kuidagimoodi ennast kohale vedanud).
Ja siis mul oli tore ja hea ja soe ja külm tuul ei teinud mulle enam haiget. Minul ei olnud vaja, et mulle jälle öeldaks inetuid asju. Aga tegelikult seal järve ääres oli mitu kohta, ja kõik olid nagu minu jaoks natuke ette valmis tehtud.
Suured ilusad koerad ka vahepeal jooksid seal, neil oli ilus ja hea ja soe. Ja sa said nagu aru, mis on tähtsam ja ilusam ja olulisem. Ja seal oli üks tüdruk ja nemad olid nagu kohalikud džunglist, hästi targad ja sõbralikud, sellised pärismaalased või lihtsalt kohalikud, kes jagasid biiti ja teadsid, kuidas asjad käivad, mitte mingid tüübid, kes niisama räuskavad.
Loomulikult mul ei olnud vaja mingit suhet või keelt osata, et nendega suhelda (ja Drunvalot ka ei olnud tol hetkel seal). Siis nemad suhtusid minusse hästi lahkelt ja neil olid ka suured ilusad koerad.
Siis seal oli üks hästi ilus, lahke ja sõbralik kohalik pärismaalanna, kes oli vist natuke tätoveeritud, väga ilus, ja siis ta läks vahepeal ujuma ja hüppas paadisillalt vette ja andis mulle vahepeal oma kristalliga jalavõru hoida, ja ma panin selle vist korraks oma jala ümber nii, et kristall jäi jalatalla alla.
Siis teinekord seal oli üks veelgi ilusam koht, aga seal oli ka vahepeal külm ja ma nutsin palju ja ka palju hullemat oleks võinud juhtuda.
Aga nüüd oli see kõik kadunud ja siis ma laulsin neile seal natuke selles pimedas saunas.
Noh, ma arvan, et need vibratsioonid olid suht head, eriti need, kus olid sõbralikud tüdrukud ja suured ilusad karvased koerad, sellised valge karvaga ja haukusid vist ka vahepeal.
Siis ühekorra ma jäin nende asjade vahele lõksu, ei, mitu, vähemalt kaks. Minu süda nagu tahtis lõhkeda, kaks eri reaalsust kutsusid mind ja ma ei saanud kumbagi jätta. Tiksusingi siis seal keskel ja hulkusin vahepealsustes ringi, sisenedes kord-korralt erinevatesse gruppidesse.
Siis seal oli üks selline vanem või tark naine (üks oli veel, aga tema oli selline väiksemat kasvu ja hästi lahe), väga heasüdamlik ja erakordse huumorimeelega, samas kaastundlik ja oskuslikult kaastundlik (mind näiteks suunas küll).
Tema rääkis mulle natuke lugusid, aga väga lühidalt (soovin, et ta oleks seda rohkem teinud, aga ju oli aeg napp) ja aitas mind ja rahustas mind, kui ma mõnikord (ühte korda ma kindlasti mäletan, kui lõkke ääres oli palju roboteid ja ma läksin suht närvi, et keegi midagi ei öelnud mulle) pettusin või vihastusin.
Siis vahepeal me tahtsime grupiga üheskoos trippida järgmisesse dimensiooni ja suht tegimegi seda, aga pärast pöördusid asjad jälle vähemaks. Instruktsioonid olid vahepeal ka natuke ebaselged, ja see ei olnud minu jaoks kõige harilikum viis, kuidas neid asju teha. (Teali siis küll seal ei olnud, kohe kindlasti mitte, muidu ta oleks ehk endast märku andnud)
Siis kui me järgmisesse maailma hakkasime trippima, tuli pärast see Kristiine hoopis teises kehas minu juurde (aga siis ma olin veits juba igasugu veidrustega natuke harjunud). Siis ta näitas mulle oma raamatut ja me veetsime natuke aega sõbralikult koos, ja vahepeal lahendasime mingisuguseid ameerika õudusi.
Siis kui oli aeg sealt tule äärest lahkuda, siis ma läksin jälle kuhugi hoopis teisale. Kõige ilusam oli ehk vist siiski see, kui tal oli selline väike haldjakodu tehtud omale ja puha, aga pärast see lagunes vist kõik ära. Igaljuhul keegi ütles oma haldjastaatusest lahti, ju tal oli sellest tööst kõrini.
Ja korra lamasin hoopis kellegi teisega seal lõkke ääres tuhas, ja taevas hakkas avanema, ja pilved reageerisid mu südamele ja ma sain neid isegi natuke juhtida, kui kätt südamel hoida, ja minu unistused, ja rääkisin ühe vanema naisega, tahtsin juba öelda, et rääkisin talle kõik ära, aga seda ei juhtunud.
Peace. Rahu ja kaastunnet,
Taavi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar