joo rahustuseks vett

pole mõtet enam tulla
läbi kustund,
sumbe soo

läbi vee,
mis
hallad viivad
läbi
tuimetanud
tee

pole rada
pole kohta
pole vett
ja kuhu minna

pole tarvidustki teada
pole rahu
ilma
selleta

pole mõtet
tagasi minna

kustund tee
ja raske rahu
vesi, mis on vee all veel

sammuke
ja kustub tänav
hall ja sombune

kuhu viib
see tee nii umbne
mõistetamatu ja
mõtteta?

läbi

///

keskustelu
umbne mõiste
unustamatu ja hall

veega tuleb
muuga rahu
taevas kustub
vaiba all

muud ei ole
kui on tänav
väike valge hundikoer
teisiti kui
liigub rahu
teisiti
kui
kustub meel

///

liigub tasa
muidu-mõista
helitult ja
tarbetult

korraga kui
kustub rahu
teisiti su
leek ei või

tähed läinud
valgus kustus
hoopis laulu
ära tõid

///

vihma sabin
kui ei tohi
muidu-meelt sa
tarbida

väga soovin
et sa kohe
sulgeks oma
arvuti

sulge meel
ja peitu poe sa
võta kaasa
mind kui võid

helinal
mis kuskil
taga
ainult
sina
kuulda võid

käega katsu
kas on soe veel
kui ei ole
tee siis uus

muidu-mõtted
las nad olla
ainult
kui on uus

///

mis vahet seal on
kus ta on
kas tahab ta
maasika-mett

kas jookseb ta
kusagil kaugel
või lähedal
peidab end

kas viirukisuits
teda kutsub

///

Kestus kui huikab
öökulli hüüd
vesi on lahti
tulvil on tü'd

keset su laasi
keset su vett
ahjud ja klaasid
tarmukalt end

su hoones ei pesta
vaid liigutakse vargsi
mustjad põõsad on su naabrid
ja kohalik suhe
arendab taju.

Vanad samblased puud
ja kuhugi on läinud ses öös
ja kuhugi on läinud...

vete kohalt tõuseb torm
maju ei ole veel näha
vaid samblased puud
ja kõik
vajub, vajub, vajub...

ainult su mühinat tajun
kui kumab klaas
ja kustub vett

///