Olime jälle sattunud kuhugi tee peale. Seekord ma juba teadsin, mis tee see on. Kuigi oli juba hämar, olin ma siin juba käinud. Võimatu ära eksida. Teadsin täpselt, kus kohas see on. Liikusime tagasi. Majas ootas keegi.
"Sulle on külalisi," oleks ääretult kummaline olnud. Tavaliselt nad lihtsalt juba passisid seal ja tegid omi asju või nautisid mingit raamatut ja ootasid vms. Teretamine oleks samuti liigne olnud, välja arvatud ehk ootamatu rõõmupurskena. Ta tundis end seal nii rahulikult, nagu ta oleks end juba pikaks ajaks sisse seadnud.
"Käitusime eelmine kord imelikult. Ma võtsin mingeid uusi asju kaasa seekord."
Sellises laadis jutt.
Eks ole näha siis, kuhu kulgema hakkab. Ma ütlesin sulle alati, et olulised on inimesed ja ümbrus on teisejärguline, ehk siis see tuleb nende inimeste ja nende suhete ümber. Aga noh, siinkohal võib ju alati vaielda, et kumb meist siis see ümbrus on.
Sellises kohas võis sageli juhtuda, et jälle astus keegi ootamatult sisse. Kõik olid kuidagi väga rahulikud. Vanad tuttavad sattusid sinna kuidagi loomulikult ja kiiresti. Mäletan, et ükskord sõin ja mediteerisin metsas ja tundus nii loomulik ükskõik millist vana head tutvust tol hetkel kohata.
Kellelgi ikka oli seal süüa. Tavaliselt ka juua. Ja tavaliselt keegi oli planeerinud mingisuguse tegevuse või huvitava vestluse. Ses suhtes seda ei olnud, et igav oleks hakanud, pigem oli see et viskas teiste inimeste tugevast energiast üle. Siis eraldusin natukeseks grupist ja tulid hiljem tagasi.
Midagi teha vaja ei olnud, pigem tundsid loomulikku sundi liituda mõne juba olemasoleva grupiga või sattusid rahulikult vestlema mõne teise üksiku ja veidi eraldunud inimesega. Kogu aeg olid mingid üllatused ka seal. Noh et kellelgi oli mingi uus uudis või mingi uus asi mida varem ei olnud.
Mulle meeldis seal, aga tavaliselt see mu päriskodu ei olnud. Päriskoduga oli see, et kui külla tuldi, hakkas alati nalja saama. Nad nagu sattusid mingitesse absurd kohtadesse. Noh umbes et hakkasimegi tutvustame neile standard "turistikaid" või mingeid kaugeid kohti ja nurki, juba väljakujunenud kohad. Nagu näiteks aiatagune tihnik või mingisugune kivi kusagil kaugel. See ongi see, kuidas me elame, oleks võinud juurde lisada.
Kui see mediteerides tekkinud hea energia osutus piisavalt tugevaks, et paika loksuda, hakkaski midagi stabiilset ja kodulaadset selle ümber tekkima. Joogi jaoks on alati uhke, kui alistad järjekordse raske tundelaine. Praeguse seisuga on veel veits liiga intensiivne, aga väga lõbus.
Pigem see kodu või maja oli nagu seesmine koht. Ma ei tajunud ennast kui inimest, vaid kui kedagi, kelle ümber on selline loomulik looduslik väli ja kes siis käib ringi ja nagunii on juba omal kohal. Ma ütlesin sulle alati, et inimesed on alati tähtsamad kui välised asjad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar