riik

Jõudsime kusagile välja ikkagi. Siitsamast oli kunagi jooksnud rada. Hakkasime hommikust sööma.
"Veel pole vaja kuhugi minna," naeris tema.
Puude varjudelt joonistus päike üle raiesmiku. Hakkasime tagasi liikuma.
"Kunagi võin sulle näidata..." aga seda ma ei jõudnudki päriselt lõpetada. Nähtamatud uksed oleks justkui sulgunud.

Mõnikord, kui ma teen tõlke ühest reaalsusest teise, ei saa ma ise aru, kas see hiljem toimib või ei. Need vahealad on alati sellised teadmatud, et ma loon seda, aga tegelikult ei tea, kas ja kuidas see ka hiljem toimib. Siiani on intuitsioonipõhine taiplikkus ääretult õnneks läinud.

Tee kulges ümber heinamaa. Vesi oli kuidagi valesti, kraavid voolasid risti. Katsusime vett. Kuidagi soe ja kevadine. Nagu halb unenägu, kus sa oled sattunud valesse aega. Eksinud erinevate ajaliinide vahel. Korjasime veidi puhanult paar kivikest.
"Kunagi oli siin hoopis midagi muud," teadis ta rääkida.
"Jah, mis?"
"Suur sõda käis siit üle. Aga see pole meie asi enam. Neid halbu asju meie ei mõjuta."

Tundsin ennast ikka halvasti. Must energia hakkas kogunema. Nägin tapetuid ja riigipiire. Katsusin kuidagi olukorda parandada.
"Ashtangat sa siin ei tee, ok?" manitses keegi nähtamatu.
Istusin maha. Tegimegi seekord lihtsamalt. Tõstsime vanu halbu asju paar kraadi.

Päike oli juba natuke edasi liikunud. Läksime nähtamatu talukoha varemete juurde.
"Kuidagi üksildane? Miks kõik on nii kõle ja mahajäetud? Ja söök lõpeb alati otsa nende kohtade juures?"
"Kodusid pole siin enam ammu olnud."

Taastasime varusid. Liblikas.