Arvan, et see oli inimeste ja autode kollektiivne hirm ellujäämise ees. Tajun seda hirmu vahel ka Tallinnas, eriti kui mingid suuremad asjad on muutumas. Selline suurem kollektiivne hirm tahab nagu kõhtu seestpoolt sügavalt krampi kiskuda, selline hirm tundmatuse ees vist, ja hirm edasimineku ees tundmatusse. Et mis küll saab, kui ma "sellest" lahti lasen.
Kui vaadatagi asju budistlikust seisukohast, siis me kipume esemetesse klammerduma. Iga omandatud esemega tekib ühtlasi ka probleem, ehk hirm omandatud eseme kaotuse ees. Ja siis me seome kramplikult oma identiteedi selle esemega, hirmunult, ja arvame, et kui see ese kaoks, sureksime me ka ise.
Budistlikus praktikas aga õpime me esemetest lahti laskma. Me oleme alati valmis kõik oma asjad ära andma, parimal võimalikul moel, ja oleme sedasi klammerdumisest vabad. On ju absurd arvata, et näiteks auto või telefoni kaotusega kaasneks sinu identiteedi hukk. Aga just seda me millegipärast kardame ja arvame.
Samamoodi hoiame me kinni enda loodud piiridest (juba raskem), nt. elukoht, töökoht või käitumismustrid. Valgustunud šamaan on aga valmis igal hetkel oma senistest käitumismustritest loobuma, kui olukord seda nõuab.
Võib ka teha randmega harjutusi. Võtta näiteks mingi ese kätte, pigistada seda tugevasti, ja lasta siis käest kukkuda (lihtne pro-variant: jätagi see sinna maha tänavale nt ja jaluta minema, ja vaata, kas tekib kaotustunne, süü, vms, ja tegele siis selle tundega. Siit edasi juba heatahtlik äraandmine jms. Väga hea, et avada lahkust südames.)
Mida hinnalisematest esemetest me oleme valmis hetkega loobuma, seda tugevamad me oleme seesmiselt. Edasi jõuame tundemaailma. Kuidas mitte hoida teisest inimesest kinni? Kuidas lasta lahti kellestki, keda me armastame?
Oletame, et sul on väga ilus armastatu, kes on sulle tõesti kallis ja sa oled temasse hullupööra armunud. Seda raskem on siis ju temast ja sellest suhtest lahti lasta. Näiteks tugev armumine ja seejärel armastatu kaotus võib viia eriti sügava meeleheiteni.
Seda ma olengi tulnud Teil aitama läbi kogeda. Olen ikka tajunud kollektiivseid emotsionaalseid vibe' ja leidnud, et suures osas on endise enesetapu-ühiskonna taga just valus ja meeleheitlik lahkuminek kunagisest armastatust. Nüüd aga üritatakse iga hinna eest (kollektiivselt) kunagisele armastatule tõestada, et me oleme igati väärtuslikud. See tundub, et sellised kirglikud teismelised tahavad tõestada, kui head ja ilusad nad ikka on ja et nad on igati oma armastatu väärilised, ja on valmis selle nimel kõike tegema, et saada kasvõi ühe lahke pilgu osaliseks.
Kuidas me seda teeme? Me näiteks ei julge veel väga avada oma seksuaalsust ega sellest veel eriti rääkida. Miks nii? See on sellepärast nii, et me oleme veel noored ja see koht on õrn, sellest rääkimine viiks meid kiiresti meie intiimsuseni ja tundekeskuseni, kus me kohtaks ilmselt omaenese tundemaailma ja hinge.
Hing aga kaitseb end, ta tahab, et talle liginetaks õrnalt, hoolikalt ja ettevaatlikult.
Mis juhtub, kui me ostame enesele uue auto? Väga õrnalt-õrnalt ja ettevaatlikult teeme me väikese julge sammu oma elus edasi. (Ärge tehke nagu mina tegin, et otse ja kiirelt, üks-ühele oma tunnetega vastamisi. Enam pole vist vaja)
Tuleb küsida endalt ausalt: kuidas ma ennast siin olukorras tunnen? Ja siis kuidagi proovida sellest aru saada. Kui me saame oma tundest aru ja meie süda on juba veidike avatud, võibki meis tekkida kaastunne (4), mis aitab meid natuke meie elus edasi.
Selline mäng või retk on järk-järguline teekond, ja selle käigus kohtame me erinevaid olendeid, kes meile teed juhatavad. Minul on teinekord ikka nii, et mõni hirm või varjatud saladus või midagi uut tutvustatakse mulle mõne olendi kujul, kellega koos saan ma siis hakata seda asja lahendama.
Näiteks praegu kerkis kohe mu silme ette pilt, et Tartus, Karlova pargis elab üks väike punane saatan, kes kordab: "Ma tean sind küll!" ja irvitab.
Kohtangi tihti selliseid vaimolendeid, kes tulevad mulle meelde tuletama erinevaid asju. Tõtt-öelda näengi ka teisi inimesi vaimolenditena, ja nende ümber on tihti sageli ka teisi, nähtamatuid ja ilusaid väikseid olendeid, kes avalduvad näiteks läbi kõne või viimasel ajal tihti ka žesti või spets. näoilme, suht palju tundub mulle on kutsutud appi neid character-design olendeid, üks õpetaja, keda ma tean, nt kasutab neid väga avatult ja on nüüd suht täiesti uus ja palju spontaansem karakter.
Ahjaa et need vaimud siis tulevad kas inimese seest, nt minevikust, alateadvusest vms või kusagilt väljaspoolt (nt kellegi poolt saadetud). Näiteks mina praegu siin õpetajate toas olen samuti vaimolend, kes on tulnud teile midagi meelde tuletama. (Näiteks rõõmu, elulusti ja rahu ja tõelist uudishimu sügavate teadmiste vastu.)
Minule meeldib kohata selliseid vaimolendeid, kes tulevad ja tunnevad mind päris hästi ja viskavad nalja mõne seiga üle minu minevikust ja siis me koos naerame ja meil on hea ja tore olla. Teinekord näen ka (2) inimeste seksuaalseid kehasid, ehk siis seda, kuidas nad seksuaalselt on, kui palju häbi jms. Minule pakub vahel palju nalja, kui mõnel on väga selline eriline ja natuke armsalt alla surutud seksuaalne keha. Seda on tore vaadata, kuidas see neid mõjutab ja kuidas nemad siis on. Seksuaalsus on meie elujõu ja rõõmu allikas.
Paljugi asju on rääkimata, aga neid asju on näha ja kuulda, ja jutu käigus tulevad nad nagunii välja. Minul näiteks on samamoodi palju hirmu ja valu, aga ma kuidagi ikka üritan sellega edasi minna, nagu Teiegi.
Miks keegi midagi varjab? Miks me kardame üksteisele rääkida oma esimesest armusuhtest? Miks me ei räägi omavahel, kuidas me seksisime ja mida me unes nägime? (Seda viimast ma juba ammu teen, kui ei ole väga hirmus uni, aga seksuaalsed detailid jätan ikka välja.)
Miks me kardame oma näo pärast nii palju, ja selle pärast, kuidas me välja näeme ja teistele tundume? Kas see ei ole varjatud hirm selle pärast, et esimene armastatu jätab meid maha? Igatsus ja nukrus, üksindus, kurbus ja üksildus - see on see, mida ma siin õpetajate toas näen.
Mina saan ka aru, et vahel on olnud valus ja et keegi kunagi ütles midagi meile halvasti või ei julgenud meile vajalikul hetkel austust avaldada. Seepärast ja niimoodi ongi, et hing kohe solvub seepeale ja tõmbub kaitsesse e. turri. Siis pärast see inimene võin kergesti ja äkitselt ärrituda, tõestisündinud fakt.
Kui Te näiteks olete rahumeeli koos inimesega, kellel on palju muresid, või asju, millest ta ei taha rääkida, siis tema sageli läheb sinu juurest kiiresti ära omi toimetusi tegema. See on nii, kuna muretsev inimene ei taha, et keegi teda uuriks ja puuriks, ja sis tema hammustab ennast ise ja jookseb rahutult ringi (nt. mööda koridore, kui metsa ka enam pole).
Punastav häbi valgus selle inimese pähe ja sis ta vaikis verdtarretava õudusega. Sis tema oli natuke aega selle häbiga ja siis pistis enesekaitserefleksist valjusti karjuma.
Mina väga hästi näen ja ma võin ka sulle täpselt seletada, et kui kuskil on sõda (2), siis on ka paljudel inimestel häbi (2). Seepärast, tulõš arro saada, et kust see häbbi tulõš. See tuleb sealt, et me justku pollõ vastuvõetud ja meil on sellepärast väga piinlik, et me justko ei kuullo kuhhugi ja et meid ei taheta ka kuskkile. (Sis löömmõ parõm teesed vällä ja lähme ise sinna (3, julgus, 2->3)
Pinlikkust rahust tõusis pakatav punane rõõm, mis kärkivalt nõudis enneselle ommikust süüa!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar