Hirmude vabastamine päikesepõimikust (3)
Miks meil on see, et me kogu aeg kardame, teadmata isegi miks, ja et me ei lase oma tunnetel vabalt voolata. Kõht justkui kisuks krampi ja limiteeriks meid ennast vabalt väljendamast ja vabalt tundmast. Omavaheline suhtlus on ebamugav, sest millegipärast me ikka kogu aeg pelgame ja kardame üksteist.
Tekib selline ilus ebameeldiv kramplik kohmakus suhtluses, nagu enne esimest armumist, kui veel väga ei julge omavahel kontakti võtta.
(3) - (3)
Kõhtude vaheline side sõltub hirmu määrast mõlema isiku tundekeskuses. Kes tunneb ennast vabamalt ja kardab vähem, selle jaoks on reeglina ka suhtlus lihtsam.
(3) - (3) Palju aitab siin ka üksteise tundma õppimine, üksteise tunnete vastastikune tunnetamine. Ehk siis kuidas me ennast suheldes või teise inimese suhtes tunneme.
Siin muutuvad määravaks ka muud asjaolud, näiteks taktitunne, viisakus, ja see, kui hästi keegi kõigepealt iseendaga läbi saab.
Mina sageli tajun ka teiste inimeste hirme, mulle tundub. Öeldakse ka, et me tulime siia ilma nii, et sündides me ei tundnud mingisugust hirmu, aga õppisime selle hoopis teistelt, meid ümbritsevatelt inimestelt.
Mina aga näiteks tundsin Tartu kohal kindlasti suurt hirmu, kui ma sündisin. Linna kohal oli nagu selline hirmu loor, selline sügav tume hirm, selline kiht, mis nagu hõljus õhus ja kattis linna ikka mõnekümne meetri paksuselt vähemalt, ma julgeks öelda (Ma räägin siin kohal sellest spetsiifilisest emotsionaalsest hirmu kihist, mida ma kohtasin sündides ja taaskohtasin hiljem. ((Mitte sellest kihist, mida kasutati tahtlikult tähtede varjamiseks :)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar