kirjeldus

Ükskõik, mis sa teed, ikka jääb sellest mingisugune märk maha. Ma mõtlen, et parimalgi juhul, tahtes oma jälgi varjata, joonistub ikka selgesti välja iga isiku individuaalne käitumismuster. Kogemused ja läbielatu jätavad tahes-tahtmata oma jälje.

Mõtle, kui ükskõik, mis sa teed, või kus sa oled, pole tähtis ja sa oled ükskõikne ja apaatne terve ülejäänud maailma suhtes. Söögiisu kaob ära ja sa muutud nukraks, teadmata isegi, miks. Sa oled rahutu, ja sinu töökoht ei paku enam seda turvalist kaitset, mis sa alguses arvasid, et see võiks olla. Ma olen ju sind näinud - sa kõnnid rahutult mööda koridore.

Mis sul on? - Tahaksin küsida, aga tean juba ette, et sa ei vastaks. Või siis kunagi hiljem seletaksid ehk paari lausega hoopis muus kontekstis rabinal lahti, ja ühtäkki, läbi paari sõna või mõne fraasi, saaksime me aru Sinu kurbusest ja mõistaksime tõeliselt, seda sinu südamest tulevat suurt kurbust ja hingepõhjani varjatud kibestumust, alaväärsust ja pettumust.

Tahaksin rohkem uurida, aga sinu süda on selleks liialt rikas, liiga tugev, hoolikalt ja uhkusega varjates seda kõige tähtsamat saladust, valmis selle eest koguni surma minema.

Mis see võib siis olla, see kibestunud üksildus, see eemaletõmbumine naistest, suhted ei paku enam rahuldust, miski pole see, nagu ta peaks olema... Kas mäletad, kunagi... Aga ei, see koht ei ole võõrastele kuulmiseks, isegi omad, isegi kõige lähedasemad ei tohi sellest kunagi midagi teada saada. Seda ei saa usaldada isegi pimedusele endale, öövarjus sosistades, ja sa oled hakanud endale keelama isegi sellele mõtlemist, kartes ja teades, et see tooks sulle hukatust.

See viiks sind tagasi sinu mineviku ringidese, sinna, kuhu ei tohi. Sa tead, sa oled juba aastaid endale korrutanud, otsustanud, et juba ammu oleks aeg eluga edasi minna ja see kõik siin maha jätta. Leida keegi uus ja unustada vana, seda pole olnud seda polegi olnud, tahaksid karjuda.

Ent siiski see kummitab Sind ja ükskõik kuhu sa ka ei liiguks, sügaval sinu sees, see valu, see rahutus on alati sinuga ja ei taha sind maha jätta. Kuhugi pole enam minna. Ja samas, ka lahenduseks pole mul midagi pakkuda. Mis on olnud, see on olnud, ja seda ei saa enam parandada.

Hävitasime selle, seda pole enam olnud ja see ei tulegi tagasi. Appi! Aga millegipärast on see valu ja rahutus endiselt siin... See lootus, aga kui ikkagi... See ääretu valvsus iga väikse krõbina peale, et äkki ometi... See kahetsus, et kui ma oleksin käitunud teisiti, mis siis oleks võinud olla...

See pöördumatu kahetsus ja draama, mida pole võimalik enam lahendada. Kõik on juba kadunud, läinud, olematu, aga mis me nüüd siis teeme? - Leiname igavesti? Võib-olla see kõik ongi juba hukule määratud, kahetseme nii kaua, kuni maa must, teades, et polegi midagi teha.

Aga kui äkki? - Ah, aga see on ju nii lootusetu, nagunii ei tule sellest midagi välja. Need haavad on liiga sügaval, Taavi, et veel midagi enam ette võtta või teha. Seal polegi vist enam muud, kui kibestunult ohata ja enesele korrutada, et kõik on kadunud ja igaveseks läinud.

Lootsin ju, et ta tuleb hetkekski tagasi, aga kus sa sellega. Pettumus pettumuse järel, ja nüüd on juba liiga hilja. Enam polegi sul vist mitte midagi teha.

Aga püüa korraks kujutleda seda lootusrikkust, mis sul ühel hetkel oli, seda hetke, mil sa uskusid, et kõik võib tõepoolest võimalik olla? Ma ei tea, ma ei oska sulle öelda, ... Aga selle raevu ma igal juhul võtsin endaga kaasa, selle ilmajätmise raevu, selle, et peaaegu oleks midagi ilusat olnud, kuid nüüd on see kadunud.

Seda on võimatu kirjeldada. Teda ei ole mitte kuskil, mitte kuskil, ma ütlen teile! Kus ta on? Kus ta on, ma küsin? Raevunult hulgun nüüd üksi mööda metsi, aga teda ei ole mitte kusagil.

Pöörasime ära, läksime hulluks, kaotasime igasugu ajataju ja tormasime hullunud kambana edasi, süüdistades üksteist, unustades, et tegelikult otsisime me ju Teda...

Aga elu läks edasi ja kauaaegne kujutluspilt vajus unustusse, kipitsedes ent siiski sügaval hingepõhjas lakkamatult edasi. Kus ta on? ... Ta peab kuskil olema! Kus ta on? Ja tuhmus isegi mälestus sellest, ja mis temaga siis teha, isegi kui me peaksime ta ükskord kätte saama...

Aga mina tahan teid nüüd tuua tagasi algusesse ja meenutada Teile veidike paari väikest detaili. Nüüd ma kohe küsin väga otse ja järsult, ilma suurema hoiatuseta. Kas te mäletate ühte tüdrukut? Ma ei mõtle väikest last, vaid noort, ilusat neidu, kellesse on nii lihtne armuda.

Nii, ja nüüd meenutage, millal te seda naist viimati kohtasite? Kus ta oli? Mis kontekstis? Hakkas parem?? Ma tean, et keegi meist ei taha sinna minna, kaotusvalu on selleks liiga suur ja küsimused liiga järsud, otsekohesed.

Sellist saladust tuleb varjata kiivalt ja lausa vere hinnaga. Seda pole olnud, pole olnud, kas te kuulete? Ma võin sulle öelda, et mina ka ei tea, kuidas selle olukorraga toime tulla. Mina ka ei tea. Aga ühte ma sulle ütlen: mingit enesetappu ma küll sooritada ei kavatse.

Kas te mäletate lugu King Kongist ja miks ta selliseks koletiseks kasvas? Noh, samamoodi on meie kehas raev, vana ja iidne raev, meie südamed on tulvil raevu ja jõuetut viha kadunud armastatu pärast, olgu ta siis nüüd juba milline iganes.

Kas te olete kuulnud ütlust, et iga mõrva taga on üks ebaõnnestunud armulugu? Noh, ma just ise praegu tegin sellise järelduse. Kibestumus ja haavunud olek, trots ühiskonna ja suhete vastu, tugev solvumus hinges, vastupandamatu tahe midagi ilusat murda, ära lõhkuda, ise selle üle kontrolli omades.

Et see ei juhtuks enam nii jubedalt juhuslikult, lõhun ma selle siin, nüüd ja siin samas, kohe praegu ära! Mida ma kõige rohkem kardan? Ma kardan, et ma saan jälle haiget, saamata aru, miks. Ja just nimelt seetõttu võtan ma parem ise nüüd ja kohe noa välja ja näitan sulle, kuidas asi käib ja kes on tegelikult olukorra peremees.

Sest mina, mina olen see, kes juhib meie suhet ja seda, kuidas sellised asjad juhtuvad, ja seda, et kes millal haiget saab! Sest just nimelt minu käes on vägi ja võim ja mingit juhuslikkust siin enam ei ole ja kõik! Ma nüüd näitan teile...

Aga üks hetk, oodake, olen juba unustanud, mispärast ja kuidas ma üldse tahtsin teha... Kuidas see mulle mu armastuse tagasi tooks, kui ma ennast haavaksin? Vist ei tookski ja see tunduks nüüd isegi küllalt rumal. Aga keda veel siis... ? Ent mida siis teha? (istub maha ja mõtleb elu üle järgi... )

Olengi nüüd alustamas küllaltki tühjalt kohalt. Olen maha mänginud kõik, ja mul tuleb täiesti nullist alustada... Ent üks hetk. Midagi mul ju ometi on... Mida ma siiamaani olen teinud, oma elus, ma mõtlen? Mis on see, mida ma oskan, ja kuhu ma tahaksin liikuda?
...

Palju südameid purustas suur Armastatu ja tahtmatult või pool-tahtmatult läksid hulluseni ka kõige rahulikumad hinged. Originaal-trauma? Mis oli originaal-trauma? Suur kaotusvalu hinges selle noh, mis ta nüüd oligi, selle naise pärast, kes mu maha jättis.

Aga üks hetk. Mis siis õieti juhtus. Kuidas siis nii? Mis mõttes - tema jättis mu maha? Mis siis ikkagi täpselt juhtus? Kas oli ikka nii, et tema otsustas teie suhte üle ja sina olid täiesti võimetu, verine ja raevus vihavaenlane?

Kas ei võinud mitte nii olla, et need asjad lihtsalt juhtusid? Kuidas seda Sulle nüüd seletada... Noh, keegi ilus tütarlaps sisenes uude atmosfääri ja sai paljude meesterahvaste tähelepanu osaliseks. Siis ta aga läks kähku ära ja need meesterahvad hakkasid teda otsima.

Tema aga tajus liginevat ohtu ja põgenes kähku, teadmata isegi miks, ilmselt vaistlikult tajudes, et selline tähelepanu nii paljude võõraste poolt oleks talle lihtsalt ahistav ja koormav.

Mida siis teha? Kuidas saada hakkama selle meesterahvaste kambaga, mis ajab taga kadunud tütarlapse varju, mäletamata isegi, kuidas ja miks. Tagaajamishoost sai jahikirg ja kaalutletud tapmine ja... ühel hetkel märkasite, et olete sisenenud sootuks võõrasse atmosfääri ja et kohalikud jõud pole sellisest käitumisest just eriti vaimustatud ja ei kohtlegi Teid kõige lugupidavamalt.

Ja nüüd me siis olemegi olukorras, kus laps ise on kadunud ja meesterahvad on segaduses, teisel pool maailma otsas, keset džunglit, katkiste ja väsinud kosmoselaevadega ja ka ise parajalt haavatud.

Ühte ma võin teile küll öelda - unustage see tagaajamine. Ma arvan ja usun, et selle aja peale on ta juba piisavalt osav, et igasugu lõksudest pääseda ja ka teil oleks kõigepealt targem oma isiklikke haavu ravida.

Kui me oleme juba natuke ennast kogunud ja ei raevutse enam haavunult igal minutil, võime hakata üheskoos mõtlema, et kuidas edasi. Või kuidas siis sinna kodu suunas tagasi liikuda. Või kuhu te tahate?