tervitused

Hommikul tõusis päike ja öine Kuu oli jahtunud. Lehtede vahelt vaatasid meile vastu kaks uudishimulikku silma. "Tere!"

Ärgates tundsin, kuidas iga mu keha rakk rõõmustas läheneva päikesetõusu üle. Lõkke äärest tuhast püsti tulles võisin näha, kuidas väike grupp inimesi liikus aeglaselt tõusva päikesega tutvuma.

Palju polnudki jäänud enam teha, olemine tundus nii vabastav ja kerge, koos oma uute ja taasleitud sõpradega siin looduses. Igasugu rahmeldustest toibunud, tundsin taas elavat huvi lõkke ääres väikses ringis toimuva vestluse vastu. Katsetati erinevaid instrumente ja mõned pakkusid koguni kohvi.

Kunagi ei teadnud täpselt, mis päeva jooksul juhtuma hakkab. Võis vaid loota, et kuskilt ja kuidagi ikka süüa saab ja vast ehk saab natuke puhata ja sõpradega koos nalja. Mõndasid oma sõpradest ei tasunud kunagi otsida, vähemalt nii mulle tundus. Neile meeldis ühendust võtta vajalikel hetkedel ja mulle sobival ajal.

Hiljem sain aru, et see toimus alati väga, või noh, enam-vähem, niivõrd-kuivõrd loomulikult, ehk siis lihtsas ja minule kergesti arusaadavas keeles või moel. Ma mõtlen neid, kellega mul oli väga lähedane side juba enne, kusagilt vanast ajast olemas.

Mida lihtsam ja loomulikum, seda parem.

Trügida ei tasunud ja teisalt tundus, et palju hirme vajas ära- ja lahtiseletamist. Mõned üritasid ka ühendust võtta, tarvitades ühtaegu kõrget uudishimu ja samal ajal proovides elavalt näideldes olukorrast oma versiooni esitada.

Minule tavaliselt sobis rohkem selline rahulik tempo, aga kui ka mõni hingestatud olend soovis kiiresti ja elavalt, särasilmil ja naerdes suhelda, ei olnud ma tavaliselt vastu. Tähtis oli ka, et me kuidagi suudaks vabaneda sellest raskest kurvameelsusest, tõsidusest, mis veereb edasi, paratamatult nagu 12 000 tanki.

"Hommikust!"
"Kuidas magasite?"
"Noh, niivõrd-kuivõrd."

Minule meeldis kõige rohkem, kui minul oli või tekkis mõni hea sõber, kellega mul oli hea koos olla ja rääkida ja juttu vesta. Mõnega kohe tekkis selline erilisem klapp, kas siis läbi muusika või lõbusa ja hingestatud jutuvestmise, ja ennäe, ränkraske sünge tõsidus juba hakkaski veidike hajuma.

Torisedes ajasime ennast püsti. "Ega sa ei tea, kust kohast ma võiksin saada paar salvrätti?" "Vastu hommikut ja keset metsa!? Milline absurdne küsimus!" Liikusime edasi. Tänavad olid juba tulvil valgust ja autod tuhisesid meile vastu. Selline suurlinna tunne tuli peale.

"Mis koht see on? Issand, kui palju rahvast!"
"Ära lase ennast häirida. Nad panid ennast nendesse kastidesse juba sajandeid tagasi."

Mina jälle aga eelistasin rohkem rahulikult võtta. Ühtegi sõna ei tahtnud ma enam lausuda selle totruse kommenteerimiseks. Noh, seal ongi see, et mida tahetakse hommikul teha.