koduneme natuke siin kliimas

Mis juhtus?

Olite blokeerinud ühendused teiste galaktikatega, eriti aga teiste galaktikate tundekeskustega. Selleks aga, et meist saadaks aru ja et me suudaks taaskord ühenduda oma galaktilisse peresse, tuli meil taaskord tunnetada ka ülejäänud maailma meie ümber.

Siis veel see, et paljud olendid olid tulnud siia portaali ja jäänud siia kinni. Kuidas tavaliselt toimub kõige lihtsam edasiminek mingisuguse liigi arengus? Läbi soo jätkamise ja lapse sünni. Miks aga oli raske saada uusi lapsi väljastpoolt seda galaktikat? See oli sellepärast nii, et millegipärast olid need ühendused blokeeritud.

Kuidas need blokeeringud toimusid?

Need blokeeringud olid seotud peamiselt järgmiste emotsionaalsete traumadega:

1) Atlantise hukk. Ehk siis suures rannas toimus mingisugune katastroof ja laps jäi üksinda.
2) Liginemine ilmapuule ebaefektiivsel moel. Ehk siis Siberi suur mänd ehk helisev seeder sai kannatada.
3) Kaugenemine loodusest, oma instinktidest ja oma kehast.

Mida ma tahan öelda, on see, et Maa võimaldab paljudel olenditel saada taaskord kontakti oma ürgsete instinktide ja kehaliste aistingutega. Selleks aga, et taaskord ühtida oma kodusagedustega (oleme tulnud erinevatest galaktikatest siin universumis), tuleb kõigepealt aru saada ka sellest, mida Maal on meile õpetada.

Kuidas seda õppida?

Palju ma näen seda, et me üritame ja saadame pidevalt sellist küllaltki vihast sõnumit: "Aga meie juures kodugalaktikas oli nii, aga meie juures oli nii!" Ja me oleme natuke jäänud sellesse mustrisse kinni. Ehk siis, paljud jõud nagu üritavad taastada seda olukorda, kuidas oli nende kodus. Aga seejuures on minu arvates neil natuke jäänud tähelepanuta, et mida Maal endal oleks neile õpetada.

Isegi kui Te olete tulnud siia planeedile läbi huku või traumaatilise kogemuse, on Maal teile midagi anda ja õpetada. Ei ole nii, et ta oleks midagi halba, mida ignoreerida. Maa ei ole süüdi, et teie siia kukkusite. Teie viha on suunatud tegelikult kuhugi mujale ja ei ole vaja seda nt metsade peale välja elada. Puud ja vihmametsad ei ole süüdi, et te siia kukkusite.

Nii. Kuidas siis Teie juures oli? Rahu. Ei saa ka päris nii et tulete võõrasse kohta ja hakkate laamendama. Saate ju aru küll sellest. Kuidas siis Teie juures oli?

Nii. Meie juures oli nii ja nii ja nii. Kuidas seda nüüd mõistlikult ühendada, ilma, et me kohalikku elu kahjustaks? Kuidas Te tahate, et oleks?

Mina usun, et tegelikult need olendid, kes tegid läbi Atlantise huku, otsivad kahte asja: armastust ja kodu. Kogesin seda uuesti sellel suurel rannal, Indias, Goas, kui sain taaskord aru, et toimus midagi hirmsat ja mees läks naisest lahku ja jäi üksi.

Ja seal mina võtsin vastu järgmise otsuse: ma kõnnin niikaua, kuni ma leian selle naise ja selle kodu! Ja nüüd ma olen jõudnud tagasi Eestisse ja mul nüüd on naine ja laps sündimas ja ma tunnen ennast siin väga hästi. Vot nii.

Mis ma aga näen, on see, et paljud olendid tunnevad ennast siin keskkonnas natuke apaatselt ja nende eluisu on justkui kadunud. Selline tume ükskõiksus, halvimal juhul enesetapp, heal juhul selline hea uni, kus te puhkate ilusasti välja.

Tahaksin Teile soovitada järgmisi asju:

1) Ärge keelake omale süüa! See on üks asi, mis vähemalt mind ühendab kiiresti minu ürgsete instinktidega ja toob mulle kohe kiiresti eluisu tagasi. Näljane raev näiteks on väga tugev elutahte tunnus.

2) Kuulake oma naist, kuulake naisi. Naised on praegu väga tugevas ühenduses oma intuitsiooniga.

3) Asjad on lihtsamad, kui võib arvata. Kuulake oma südant ja hinge. Kui vaadata maailma läbi ürgsete instinktide, saab ilusasti asjadest aru.

4) Ärge valetage nii palju. Ma mõtlen järgmisi asju:

1) Tahame elada rahulikult ja tasapisi. Ma tean teid küll, seiklusi otsite te. Ei taha enam kuuldagi selliseid valesid.
2) Oleme rahulikud ja ei vihastu iial. Tahame olla rahulikult ja vaikselt ja mitte tunda suurelt. Nii. Siinkohal väike vihje. Teie viimane seksuaalne fantaasia oli mis?
3) Meile meeldib elada keset argimuresid ja ei soovi kuulda ühestki põnevusest.

5) Ei keela omale oma instinkte.