Pushkar 2014, jaanuari lõpp
Neil seal Pushkaris oli tore prügisüsteem. Võtad köögist prügi täis saanud jäätmetega ämbrid ja lähed trepist alla, uksest välja ja tänavale. Seejärel siirdud umbes sada meetrit eemal asuva müüri juurde, mis on tänava ääres. Siis lähed selle taha ja kallad vaikselt prügi sinna. Seal on niigi juba küllaltki suur ladestu ja kui sa toidujäätmeid pangedest välja raputad, jooksevad läheduses tuhninud paar siga kohe sinu juurde uue noosi järele.
Ühel hommikul, kui ma tollelt isetekkinud müüritaguselt prügiväljalt taaskord Aravali hotelli poole jalutasin, mõlema käe otsas küll tühjad, kuid eriti räpased prügiämbrid, tuli mulle vastu üks vanem meesterahvas.
Härrasmees, pika jalutuskepiga ja küllaltki soliidselt riides, eurooplane. Väheste ja hõredate, juba hallide või valgete juustega pea tagaosas. Pikka kasvu.
Minul oli mu heleroheline pusa seljas ja hindu püksid jalas, lai naeratus näol.
Ta tervitas mind ja ütles, et korraldab parasjagu turistide seas järelepärimisi, et mis võiks Pushkaris paremini olla. Et ta tahab sellest kokkuvõtte teha ja homme linnavalitsusele esitada. Aga et ükski turist pole veel nõustunud temaga kohtuma ja üks küll oli, aga see vist ütles ära või ei ilmunud kokkulepitud ajaks kohale. Ja et kas ma tahaksin temaga Om Shiva restoranis kokku saada ja sellel teemal rääkida.
"Jah, muidugi!" olin ma rõõmuga nõus. Leppisimegi homseks Om Shivas kokkusaamise. Ta ütles, et ta hindu nimi on Surya, aga pärit on ta Prantsusmaalt, kus ta praegune õige nimi on Luc Ralitte. Hiljem Tanya naerdes ütles, et ilmselt on ta Brahma, kes üritab meeleheitlikult käsitsi harjaga räpaseks saanud järvepõhja puhastada - mis see siin olgu??
Kohalikud teadsid Suryat hästi ja olid tema iseloomulike, nende arvates veidi kummaliste käitumismaneeridega hästi kursis. Tal oli nimelt komme kergesti ärrituda ja ümbritsev lärm häiris teda väga.
//
Pushkar 2014, the end of January
They had a charming recycling system in Pushkar. You take the fulfilled buckets of garbage from the kitchen and go downstairs, out of the door and on to the street. Then you go to a wall that is located about hundred meters onward, next to the street. Then you go behind that wall and quietly empty your trash-buckets there.
As you do this, there's already a lot of garbage lying all around anyway, and when you shake the filthy remains of food out of your buckets, the few pigs who are digging around for their breakfast, will come to you for some new and fresh additions.
One morning, when I once again returned from that self-created dump field and walked back to the Aravali hotel, both hands holding an empty but really filthy trash bucket, I met an older man who was walking down the road towards my direction.
A gentleman with a long walking stick, dresscode quite solid, skin-colour European. Very little hair on the back of his head. Tall.
I had my light green hoodie and hindi trousers on, and a wide grin on my face.
He greeted me and said that he is currently making an inquiry among the tourists, to find out, what could be done better at Pushkar. He wanted to make a summary and present it to the city hall tomorrow. But no tourists had yet agreed to meet him, there was one, but he probably refused later or didn't appear at the proper time. He asked if I would like to meet him at Om Shiva restaurant tomorrow and talk about this topic.
"Yes, of course!" I joyfully agreed. So we arranged a meeting at Om Shiva for tomorrow. He said that his hindu name is Surya, but that he is from France where his current real name is Luc Ralitte. Later Tanya laughed and said that he is probably Brahma, who is desperate to clean the bottom of the lake manually with a small brush, complaining - what is this??
The locals knew Surya well and had noticed his seemingly weird behaviour. He would get upset easily, and the noise around was really getting onto his nerves.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar