Võtsime varjatult juhtimise üle. Kes veel teabki enam, kas neist saabki enam asja? Kas me peame neil laskma ise nüüd neid asju ära lahendada, nii nagu nad on? Issand, kui palju neid on.
Mäe jalamil tiirutas hirmunult kotkas. Silmad poolsuletud, laskus ta tasakesi.
"Häid jõule sulle! Kuidas see kord on olnud?" küsis erakult lähima küla piirivalvur.
"Tead, palju jamamist selle vana Atlantise portaaliga seekord. Jupsib teine."
"Noh, küll te korda saate."
"Nojah, aga mul on see, et mul on viisa suht läbi."
"Aga ses suhtes ongi see, et kas sind Eestis vast ootab siis keegi?"
"Ei tea ja ei oska praegu hästi uskuda, samas loogiline oleks, et midagi nagu võiks leida. Järv ja isa on küll mitu korda hüüdnud."
"No ses suhtes, et ega sul siin vist ka väga enam asu ei ole."
Rohtunud kaljude vahelt astus välja tiiger. Tunnetasime teada. Sa ütled, et minge ära? Aga meil pole, kuhu. Urisedes kargas ta meie poole.
Ärkasime kusagil sügavas augus, taevas kinni, silmad suletud ja parem põsk paistes.
"Häid seadusi on meil vähe, " kostis Riigikogu liige.
Aga kui te isegi oma maad ei hoia? Tiibet, siin Euroopa, midagi läks valesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar