reede, 20. jaanuar 2017

juttu et kuidas ma juba elan kusagil kohas kus mul on hea olla

Lõhnavas rohus istub vaikselt ja kuulab täpiline kass. Tema madala selja vahel on mõned takjad, mida pole jõutud veel ära noppida. Seljaga seina poole, näeb korraga Taavi, et tolmunud hoone koridori tuleb keegi.

"Tere!" ütleb tulija ja vaatab korraks üle terve ruumi, justkui otsides midagi. Mul pole mingit tahtmist talle midagi öelda, aga ometi pobisen nagu midagi, et ta saaks aru, et ma ei eira teda ja ei tülitaks mind rohkem.

Väikesesse tuppa on kogunenud mitu inimest - paar suuremat ja paar väiksemat. Parasjagu käib jutt selle üle, et kes peaks kõigepealt halgusid minema tooma. Kuurialune on tühi, ent taga nurgas on veel paar lauajuppi. Võtan veel paar suuremat oksa tee pealt ja saabki natukeseks ajaks jälle rahu.

Kõrvalt toast kostub kellegi hääli. "Tule sina!" "Ei, sina!" Keegi vaidleb seal omavahel küllaltki lõbusal toonil, et kes peaks kuhugi minema.

Siis on see, et kamina juurde tuleb äkki keegi ja pakub kohvi. Ja juba keegi räägib oma lugusid, et kuidas ta läinud ööl ära eksis ja et hea ikka, et kuulis kellegi vana emist lähedal olevas aedikus.

Pärnade vahelt paistab aknast sisse hommikune päike.

Rääkides tundub mulle, et keegi noorem kuulajatest tahaks justkui väga elavalt sekkuda, lasen tal seda teha ja tulemus on järgmine: "Hea on, et meil nüüd on kodus ka selline suur koer. Tema ikka kaitseb meid ja hoolib."

Näen, kuidas aknast paistab, et ligineb veel kaks uut tulijat. Ühte neist tunnen ma väga hästi ja tundub, et ta on endale vahepeal kellegi ilusa naise leidnud. Tõesti hea meel on näha, ja kuidas siis seal... ee, kus me nüüd olimegi - läks? Teen paar arusaamatut liigutust ja me naerame veidike koos.

Väikeste kuuskede all jookseb kiiresti mööda keegi hallikaspruun orav.

"Miks ei ole meil seda kohta siin, et kus hommikuti koos olla ja mediteerida?" - küsib keegi. "Hea, kui keegi üldse ennast viitsib liigutada, et vett tuua."

Korstnast tuleb suitsu. Väsinud vanapaar liigub kusagilt teisest majaosast lähemale. "Päris karm, et meil pole isegi pühendunud gruppi, kes teeks siin aias chi harjutusi," annab vanamees korraks kergelt noogutades märku. Naine ainult kihistab ja ütleb, et parem siis juba kordamööda teha kätega ringe.

"Meil on ka see, et tuleb hoida oma pulssi määratud vahemikus või sagedusel," avaldab keegi oma arvamust. "Parem üldse mitte kuhugi kuuluda, muidu nad mõõdavad su vererõhku," on minu kord end väljendada.

Kunagi oli nii, et lapsed olid nagu need, kes pidid tulema ja rääkima, et kus kohas miski asi asus. Nüüd aga on rohkem, et kõik on juba olemas.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar