Võsast kargas välja hulgus.
"Kas te ka teate, mis kell üldse on??"
Mine ära, mine jumala eest ära, muidu jääd veel hommikuse päikese kätte.
Tähtis tund oli lähenemas. Varsti võis kuulda hämarusest raginat. Taevavõlvile tõusis Kuu ja portreteeritav otsustas end ilmselt ise ilmutada, sest miks muidu võttis ta ühtäkki kätte pika saua ja hakkas sellega vehkima.
Planetaarne ajastus.
Kolmekordne vesi.
Hommikust!
Pärast seda, kui me oleks peaaegu vaadanud liiga palju lõkkesse, mis sisaldas endas ka õige mitut salajast valgust, tahtsime minna tagasi. Parkla oli veel omal kohal. Ja autod! Isegi autod veel töötasid! Tänu hämmastavale tehnoloogiale olime teistest ees ja saime õigel ajal nahui tõmmata.
Eemalt laskus sünge pilv. Mustaks robotlinnuks formuleerunud vastase üksus sai taaskord tunda paari üldtuntud galaktilist tõde.
"Häid pühi teile!" soovis keegi noormees nurgast. "Tere-tere!" vastasin. "Kas te ka teate, et olete äsja jõudnud kohta, mida kutsutakse ka viipe varjatud tuuleks?"
Kui sa jälgid puist ja seda naist, kelle voogu nagu rahulik oja läheks ülevalt alla ja kes kohe oli nõus seda jagama.
Tan *
õrnused ja hool
vaimu iidne kool
vastu vara tahet
palju öist ja rahet
Kõrgustesse olid tekkinud ka mõned uued noored pärnad. "Tervitusi," kostis keegi mõisast tulnu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar