sääl, kus polnud puid
seal nüüd vaikselt kaitseb tuul
helistades mööda teid
häbistades oma und
korjates mu rahu taimi
töristades kuulen häält
võsa vahel voolab vesi
rohu keskelt kostub kääks
punaseid juurikaid on siin
ma korjan, ma korje, mu viis
vaikselt tuleb hele hool
joonistades, nagu oleks keegi
teinud mustreid.
Ei tohi lasta,
ei tohi viia ära.
Päikese tuld
ja vihma vete juurt.
Mäe kohal paistab
uinunud rahu.
Võib-olla sa kasvad millegi keskel nii märkamatult üles, et ei märkagi, et kõik see aeg sa olid sellesse nii tugevalt armunud, hoolisid sellest kõigest, nagu laps, kes lihtsalt on ja mängib, järve kaldal, pilliroo vahel. Kunagi sul ei ole vaja öelda ju metsas, et sa tast hoolid. Või naerda ja proovida katsuda päikest. Võib-olla ongi parem, et sa ühtäkki hiljem avastad, et kõik see aeg sa olid ja sul oli hea.
Metsas on mingid kohad, millel on teatud tunne. Ma tean seda tunnet väga hästi, see on nagu selline päikese soe kuma ja see, kuidas lehed rohus liiguvad. Minul ei ole vaja, et tuleks keegi ja ütleks, et keegi veel on olemas peale selle tunde. Mina väga hästi saan aru, mis see on, ja ükskord ma nägin unes, et ma ootasin seda uuesti, ja siis ma teadsin väga hästi ja veel paremini, et mis see on.
Aga nüüd on hea, et ma sain aru, et see ema on selline looduslik tunne, selline loomulik armastus, mis läheb nagu valgus erinevate puude vahelt ja sosistab tuules. Ja mina olen selle laps ja mina lihtsalt olen sellega olnud, aga vähe on seda, et keegi veel oleks tulnud ja öelnud: "Kõik need asjad, mis sa tunned, on nagu hea."
Mina tean, millal teha mingeid asju, sest mina olen ju aru saanud, et ma lihtsalt lähen oma selle tunde järgi ja see on kõik see aeg nii lihtne ja õige. Milles küsimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar