veel edasi ja tagasi sealt kohast. kahjuks mul enam pole neid riideid :)

Siis algul ma nutsin väga palju, ma teadsin, et ma olen laps nagu, kes läbi selle asja nagu Atlantise katastroof ja mul oli suht valus, et keegi ei mõista mind. Siis ma tükk aega istusin seal alasti ja nutsin, selle paadisilla peal, ja need mees ja naine said aru ja hoidsid rohkem eraldi.

Siis mingi aja pärast alles ta tuli uuesti lähemale ja juba võisime natuke puudutada korraks vist üksteist. Siis oli see, et ta pakkus kanepit, ja mina ütlesin, et ma pole vist piisavalt kiire, kui ma kohe vastu ei võtnud. Ja tema ütles, et "Sa ilmselt ikka tahad siis seda suitsetada?" ja naeris.

Siis ma tegin seda suitsu natuke ja nutsin valust ja igatsusest. Ja siis ta ütles, et ma ei saa sellest kinni hoida. Siis sinna tuli üks mees-šamaan, kes hakkas rääkima selle mehega, kes oli mu isa seal paadisillal, ja see oli suht hea informatiivne ja natuke humoorikas. Ja ta õpetas mulle ühe mudra, mis on hea, kui kõhus keerab. See on, et käe keskmised kaks sõrme ja pöial on koos.

Siis kui ma ära hakkasin minema, et mööda kallasrada tagasi joosta, siis see naine kutsus mind tagasi, ja ütles, et oota, sul on ju need riided seljas, mis ma olin sealt sünnipäevakingiks saanud. Ja mina ütlesin, on jah, ma ju unustasin! Ja võtsin need väga hea lõhnaga riided uuesti ära ja läksin alasti mööda mudast kallasrada tagasi, kohta, kus ma olin vette läinud ja oma eelmised, räpased riided maha jätnud (sauna juures). Panin need siis uuesti selga.

Väga tore Rainbow oli :)