Olend aga ei teinud sellest väljagi ja hakkas vaikselt ja tasa, poolkuuldavalt pobisema: "Kas te teate, et seal taga on üks koht, seal võsas, muistsete lautade vahel? Ja kas te ka teate, et kui te lähete sealt võsa vahelt edasi, võite te jääda kinni või jõuda järgmisesse paika: "
Ja siis ta kirjeldas seda paika. See kõlas tõesti imeliselt, eriti pärast kõiki neid kostüüme ja vahtu tuulisel merel. See kõlas nii:
"Pooltulvil haavata saanud kangelasi, läbi raskuste siia jõudnud ohtlikutest mööda pääsenud ema, võrdsetel alustel võidelnud sõdalane, hommikusi drooge segav šamaan."
Aga kuidas mul tuleks seal olla? Ja mis viisil peaksin mina sellest kõigest osa võtma?
"Ulatu oma südame... Sa arvad, et sul polegi muud, kui ustavuse ülempiir, kannatada saanud lahtunud raev ja muljutud küünarnukk. Ent usu mind, tuleb veel tagasi koht ja..." Ent siinkohal ta vaikis. "Polegi päriselt ju ära olnud, " kostis ta seejärel.
Tead, kui sa tõesti tahad, et sul hakkaks natukenegi kergem - siin! - sa pead looma häid suhteid. Usu, et see, mis sa teed, on millekski hea ja vajalik. Vaata, siin ongi see, et tulete justkui valgustatud varemete vahelt, tohlunud rätte täis tuul ja hoolimatult üle õla heidetud vastus. Nali, mis nali, aga kuhu ja kuidas siis nüüd?
Päikese kätte olete pääsenud, aga nüüd? - "Värske tuuleõhk iseenesest juba rõõmuks piisav on, " vastas Taavi. "Häbematu maiasmokk, seda ma sulle ütlen. Või omast arust veel süüdimatu ka. Ma sulle teen, " oli meil taaskord hea meel kuulda oma ema sajatusi.
Hõljusime siis tsipa edasi ja võtsime ühendust oma loorberi-koja vanade isandvaimudega.
"Puljongit?" - küsis üks. "Ma rohkem tahaks nagu seda singiga versiooni."
Tähtis teade meile kõigile! No tõepoolest. Parem oleks siis juba võinud keldrisse oodi kuulama minna. Hõlmikuist pääsenud juuksed pühkisid ta näolt viimasegi kui pettumuse. Hollaa! Hüüdis ta ja sööstis lageda taeva all edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar