mingid asjad millest ma ei saa nagu aru

Selle tagasitulemisega on see, et mingid tugevad tunded, teinekord ei oska arvatagi, et neist kunagi üldse üle võiks saada. Või noh, ei tahagi, aga siis nad ometi lahustuvad millekski ilusamaks. Minul näiteks on see, et asjad kuhjuvad ja on, ja siis mingid asjad vallandavad suure laine, mis siis väga hästi viib elus edasi.

Ja ometi, nüüd mul ongi see, et ma tunnen, et mul on nagu kõik hästi. Ma ei tea, see laps kuidagi oskab või mingid asjad jooksevad paika ja nagu sujuvduvad. Et nagu natuke pingevabamaks on läinud. Palju sellist traumat oli mille kohta ma ei teadnud ja millest ma pole ka väga julgenud rääkida.

Näiteks et kui ma siia planeedile tulin, siis minu vanemaid nagu rünnati. Isa jõudis hästi kähku ja natuke aega emaga koos olla, nagu mõned üksikud noodid kitarril, ja siis juba tuli karm laks sellist mehist needust sisse.

Ja minul ongi see, et siiamaani minu galaktilises kehas on säilinud seda laksu ja ma olen seda terve oma siinveedetud aja jooksul proovinud lahendada. See on selline vihalaine ja kes mind teab ja tunneb, see saab väga hästi aru, et see on minuga terve galaktilise öö jooksul kaasas käinud. Alati nagu ma olen üritanud selle needuse algpõhjust otsida, et aru saada, mis siis minu vanemaid minu sünnihetkel ründas.

Ja nüüd on näiteks see, et kui ma kellegagi kokku sain või tutvusin, ma kunagi ei julgenud pika perioodi vältel koos olla, sest ma arvasin ja teadsin, et kohe jälle tuleks meile rünnak pihta. Et nagu minu ema-isa suhe, kui ma tulin kõrgematelt sagedustelt madalamatele siin planeedil, sai pihta, seega ma ka nagu eeldasin alati, et kui mina loon kellegagi suhet, siis see saab kohe rünnaku osaliseks kellegi võõra ja soovimatu poolt.

Ja siis oligi see, et iga pisiasi ajas nagu närvi, sest ma ei olnud aru saanud, et miks minu seda vanemate suhet rünnati ja kust kohast see needus tuli.

Ma olen üritanud seda integreerida endas, ja see on selline suur hulk kogust parajat viha, nagu selline raev või ma ei oska öelda. Aga see raev on nagu sügavam kui lihtsalt tavaline raev. Minu elud on ikka olnud sellised tugevalt edasiviivad ja muutatahtvad, ma olen seda raevu nagu endas kandnud, seda soovi lõhkuda ja muuta ja kiiresti asju muuta.

Ma olen kogu aeg nagu olnud, et: miks me juba seal ei ole oma tsivilisatsiooniga? me peaks juba neid ja neid asju oskama ja aktsepteerima. Palju on olnud ka seda, et olen jäänud nagu üksi ja siis iga kord kui ma mõne grupi juurde lähen, siis ma väljendan seda viha kuidagi. Ja nagu alati üritan tõlkida seda infot ja katsuda suhelda, et see sissetulev info ei oleks liiga kaugel nende hetkeseisundist ja soovist midagi kuulata või vastu võtta.

Ehk siis nagu galaktilisel tasandil on sellised lained, mida me kõik väga hästi teame (intergalaktiliste olenditena), aga millest me kunagi ei räägi. Aga samas, kui me neist ei räägi, siis nad nagu jäävad natuke väljendamata ja defineerimata.

Mul on see, et mul nagu alati lähevad silmad põlema kui ma kohtan sõnapaari kuskil teksti sees nagu "intergalaktiline vöö" või "täheseemne alge" või "elu ülesanne ja missioon siin planeedil". Võib-olla ma peaks tegema nagu raamatu, kus on palju selliseid sõnu, mis mind kõige rohkem erutavad.

Suur osa asju tuleb ka minu isalt, näiteks originaal-koodid, et kuidas mängu luua ja kuidas neid lugusid jutustada ja rääkida ja kuidas need tasemed käivad. Kõik need asjad nagu jäid minuga ja ma olen neid nagu hoidnud ja teadnud ja varjanud ja nagu ära jooksnud, lihtsalt täiega neid asju elades, ilma liiga palju suhtlemata.