Ostroon kõndis tasa mööda mägesid ega saanud hetkekski rahu. Tagantpoolt hakkas talle lähenema punane viilkatusega sõiduk - tormist räsitud ja veidi haavunud olemisega. Olite jõudnud Pärnakülla.
Ent mätt-ligi hakkas talle lähenema punasemagi olemusega sõiduk, veidi kurblik irve suul: "Tere, kas olete juba leidnud oma koha selles olelusvõitluses?"
Lõputus ahelas oli vaid üks väikene katkend: Nimelt polnud vastostetud aabitsal suurem-jaolt väljatulnud kaant. Seda polnu enam kusagilt võtta. Kuidas leida kutsumatut?
Õhtusi värelusi eeskujuks võttes olin ka mina leidnud oma koha pererahva rüpes. Tasuta kahju! Õhtune rahu! Värisev puljong! Aga mina ei hoolinud nendest ja läksin muudkui edasi. Saamatute käest tuligi õigel ajal ära joosta - muidu poleks ema mulle ju eelnevalt sosistanud: Mine, ja ära tagasi vaata.
Pärast õhtusi toimetusi võis Minna rahulikult siirduda tagasi voodi juurde, et lapsega veidi mängida. Laps aga oli vahepeal tundnud Minnast puudust ja hakanud...
Tahtmatult olime taaskord vajunud mingisugusse unelaadsesse seisundisse: märkamatult olid vajunud kinni minu silmad ja ma hoidsin tal õrnalt käest, kartes seda lahti lasta. Taevas oli avatud.
Kord lõhkusite meie vana ja suurepärase puuriida, siis jälle nägite eemalt liginemas tasandavat ja lahtuvat, leegitsevate juuste ent malbe südamega naisolevust: kuidas kommenteerite?
Ma polnud ju tol hetkel midagi võtnud, ausõna ei olnud, ent sinu lähedus lihtsalt pani mind ennast veidike ebamugavalt tundma. Ma teadsin, et see pidigi nõnda olema ja kui sa juhtusid kaduma, tulin ma sulle järgi, kuni ühel hetkel ma teadsin, et ei pea sind enam otsima ja et sa oled alati seal ja minuga. Ja siis ma lihtsalt teadsin, et ükskõik, mis ka edasi ei juhtuks, viib võiduka lõpuni.
Õnnestunult olime haaranud oma klaasid kokkukukkuvalt laualt ja jooksime ära pimedusse, läbi pargi, mööda järveäärset teerada, tagasi koju, tagasi sinna, kus on rahu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar