Tema erilisest kumast lähtudes jõudsin järeldusele, et tegu peab olema millegi enamaga, kui lihtsalt...
"Jõuluõlle kork ei ole veel jaaniuss, Taavi" - Keljo
Fantaasiaküllases lumerohkes sajus jõudsime vanale metsamajakesele lähemale. Tegu oli pulstunud hoonega - nii nimetan ma neid hooneid, mis oleksid justkui kerge karvkattega kaetud.
Kõledasest üksildusest pauhti! - viimasesse valgusesse, kooshoidev jõud ja tasakaalustav elu, ühe alustava ja verinoore kirjaniku uus ajajärk.
Pärast lõputut võrrandite lahendamist liikusime tagasi ülikooli kohvikusse - tegu oli vana ja veidi räämas hoonega - ning asusime omavahel vestlema. "Kuidas see on - eesti keeles - öö, aga saksa?" Kes üldse võiks terves maailmas mulle sellist küsimust esitada, mõtlesin.
Jõud ja tasakaalukus - need viisid mind sihile, kui ma rändasin läbi öise metsa. Astusin vahepeal rajalt kõrvale, ja siis oli küll, et kuidas ma tagasi saan. Väga lihtne, ei saanudki, suund muutus. Tegelikult niimoodi öösel ma ikka niiväga ei hulkunudki, käisin rohkem ikka teeradu pidi, olgugi et metsas.
Igasugu jubedusi hakkas tulema, eriti siis, kui teha lõket. Siis mõnikord nagu oleks tunne, et mingid varjud või külmad tuuled on sul kannul ja siis nad hakkavad seda lõket mõjutama. Näiteks mõnikord lõke on kuidagi väga "kõva", või puit on kuidagi eriti tahke. Ühtegi konkreetset näidet ma siinkohal ei too.
Parem on ikka kirjeldada neid juhtumeid, kui see mõjutus ei olnud nii arusaadav ja tahtlik, kui tookord. Võib ikka päris tore olla tõesti, kui oled võõras kohas ja sa tead seda ja siis sa pead enda eest seisma. Samas - kellel on suurem õigus kodule - sinul või nendel? Ja kui sa siis sügaval enda sees hakkad järsku arvama, et sinul on ikka rohkem õigust ja siis see hakkab sind nagu seestpoolt toetama.
Et äkki see on ikka nagu minu kodu ja nemad on need sissetungijad. Ja kui siis hakata selle mõtte põhjal käituma, võib jõuda väga ilusa sügavuseni. Saad aru, et oled teise venna tipis ja ta tuleb uksele nagu mingi needus ja ütleb, et "Who are you? Get out of my tipi!" ja siis sa lihtsalt ütled talle "No!" ja jääd endale kindlaks ja ütled natukese aja pärast "You get out of my tipi!" ja siis ta lihtsalt lähebki ära. Tõesti ilus.
Selle loo juures on veel muidki asju ja ega mul häda polnud seda tipit omale võtta, kaugel sellest. Tahtsin lihtsalt kuskil ööd veeta. Aga isegi lõket ei tahetud lasta süüdata, keegi tüüp käis ümber tipi või tipi taga ja saatis tule pihta külmi, märgi, maagilisi needusi. Ja noh, siis see lõke ei läinudki põlema.
Aga sest polnudki väga lugu, sest hiljem juhtus huvitavaid asju ja saime ikka uuesti ja veelkord ikka ka kokku. Seal on veel ka see, et tuleb olla hästi aus ja respekteeriv ja tunnetuspõhine ja ei tohi asjatult liiga palju häirida. Et ikka põnevus säiliks ja ei läheks enneaegse ärarikkumise tõttu kaduma. Mõnikord tuleb mitu minutit tugeva jõuga hoida hästi peent reaalsust. Närvikõdi missugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar