Õrnalt sosistas tasane tuul ja vihinal kandus üle me peade helekollane kiir hommikust päikest. Sammal oli niiske ja me ärkasime kõrvuti.
"Vahet ei ole, kuhu sa nüüdsest lähed," sosistas Jana.
"Paljugi mis, aga ma tahaksin olla natuke veel."
"Vaata, sellega ongi see, et mina nagu toetan sind. Mõnikord ei saagi aru ja maailm jääks justkui tühjaks. Mäletad, kui ma õpetasin sulle, et kuidas tuleks... et kuidas sa suudad ja et sinus on nii palju ilusat."
"Aga et kui ma ei tea... Ja miks mul ei ole..."
Ängistus värahtas korraks veel ja kustus siis. Olin nüüd jälle üksinda, sain sellest kahjuks aru ja sain ka aru, et pidin edasi liikuma.
Mulle meeldis, et kui nad tegid need tuled, need öise läikega hõbedased tuled, kuuvalged, kasvõi jupid paberit või heledad ämbrid ja siis nad juhatasid mind.
Tagasi järve äärde ja siis mudasest nõlvast jälle üles ja mul oli kogu aeg nagu mingi rahulolematus või valu lahendada.
Mina ei saanud aru, ma olin nagu hunt keset öiseid radu, minul oli ainult vaja leida... saladus. Mets oli nii huvitav ja sõbralik ja hoopis teistmoodi kui päeval, need rajad. Aga see ei olnud ka nagu ainult ekslemine, see oli lahenduse leid, otsing, hiilimine, kõikehõlmav vastupidavuse ja uudishimu test, proov kirglikule hingele ja kannatlikkuse test. Tähed puhastasid mind ja niiske rohi tegi altpoolt märjaks.
Miks ma siis üldse läksin sinna, ronisin nõlvast üles? - Ja kust ma teadsin?
Vaata, asi oli selles, et kellegi jäljed olid mulle tuttavad. Ja nüüd need samad jäljed läksid läbi kõrge rohu, ma tundsin selle raja ära, keset niisket ööd. Aga kust kohast olid need jäljed mulle tuttavad?
- Vaat, see on juba omaette saladus.
Ohtlik on Teiega siin selliseid küsimusi arutada, noor neiu. Ja üleüldse, mäletan, et kunagi kirjutasin omaette luuletusi, väga häid, ega avaldanud neid kuskil. Ja siis tulid sina ja kuidagi vastasid neile luuletustele päris elus, ilma, et sa oleks kunagi üldse saanud võimalust neid lugeda...
Aga miks minul on praegu nii, et kui ma hakkan tagasi minema, siis on nagu valus. Mina ainult keerutan siin nagu nende väreluste ja vaimukujude ümber, ja asjast kordagi ei räägi.
Milleks mulle selline saladus?
Aga kuidagi see andis mulle õigel hetkel palju jõudu.
Mina võin ju olla tohutult andekas, aga mul pole isegi võimalust olnud kusagil neid asju rääkida. Mäletan, et kunagi olin kellegagi koos ja siis blokeerisin seda vastasistuvat meest raamatuga ja tahtsin arendada õrnemaid tundekeeli. Peitsin ennast nurka ja võitlesin sealt, katsudes aru saada.
Ja siis tuli keegi ja rääkis mulle, et on okei olla nagu ma olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar