Ma ei tea, ma kogu aeg sattusin nende väravate juurde, kus oli palju intensiivset rahvast liikumas. Eelmised jõud tuli puruks lüüa ja järgmisi julgustada, et portaal või värav oleks võimalikult puhas.
Kord oli ikka päris jube, tegime vision circle ja siis see tüüp ehmus järsku täiega ära, kui tulid mootorratturid. Siis ta võttis mingi rõnga kätte, jooksis tee peale ette ja hüüdis: "Close the gate! Close the gate!" Mul ka tõmbas veits jahedaks, tajusin ta hirmu ja istusime ühe teki alla.
Siis me tegimegi seda visioonikat seal lõkke ääres ja see tüüp seal alustas ringi nii: "I don't know much, this is my first 10 seconds here. We just arrived from Germany with motorbikes, 600 km." Tegelt ta oli selline hästi suur, tugev ja julgustav ja tundus, et hiljem lihtsalt rahulikult monitooris olukorda ja lisas turvatunnet (vähemalt mulle).
Mul aga oli meeles, et kuidas ta seda väravat seal sulges. Siis mõni öö hiljem valvasin üksinda sama lõkke ääres, ja kiskus ka suht tumedaks. Harjutasin lõkke ääres vist kitarri, kui tuli selline vene džiibiga seltskond, sellise uhke maasturiga, ja tahtis alale edasi sõita. Nad olid umbes nii, et nad on selle koha omanikud ja nad tahavad näha, et mis seal toimub.
Mina jälle, et: "Aga see on laagriala, sinna ei tohi autoga sõita."
Nad olid mitmekesi selles suures džiibis ja tulid suht lähedale. Mis ma siis tegin, oli see, et võtsin suure männipuust oksa või teetõkke ühte kätte ja vedasin ruttu tee peale ette ja kitarri võtsin teise kätte. Siis nad natuke sõitsid veel lähemale, ja mul oli see, et kõik või mitte midagi, mingil juhul nad ei tohi selle autoga sealt edasi sõita.
Siis oligi, et kitarr ühes käes ja panin teise käe vastu auto esiosa. Siis nad tulid autost välja. Venelastega on see, et eriti kui nad on suht purjus või heas peotujus, saab ilusti-kiiresti em.-tasandil (emotsionaalsel tasandil) suhelda. Ja samal ajal, kui ma autot kinni hoidsin, kutsusin kiirelt-kiirelt abi ka läbi käbinäärme, kutsusin sisse tähevalgust, et: "I call in help for the highest light for our highest good!"
Siis kui nad tulid sealt autost välja ja me juba rääkisime, tuli kuskilt selline noor ja sihvakas vene rahvusest naine, kes tundus olevat nendega sõber ja neid teadvat. Kui nad tahtsid alale minna, siis ainult jalutades. Kuidagi kompromiss jäi ikka nii, et nad kärutasid end ikka järgmise künka otsa, vähemalt järgmine päev võis džiipi seal seismas näha.
Aga mis me tegime, oli et ma läksin kitarriga ees ja mängisin üksikuid noote ja jalutasin nende kõrval ja võtsime tempot suht maha. Ilus tähevalge öö oli, hästi selline võluv, ma julgeks öelda. Siis vahepeal tegime pissipausi vms ja liikusime edasi. Nii ilus oli, ma olin kogu aeg paljajalu ja kitarr käes ja mängisin erinevaid meloodiaid, et neid rahustada-lepitada ja naisele märku anda, et kes ma olen ja mida ma kavatsen em.-tasandil teha.
Kui me hakkasime suure lõkkekoha juurde jõudma (oma 2km jalutuskäiku, väga hea neile), juhtus midagi päris hämmastavat. Keegi, kes neid või seda seltskonda vihkas, liikus jalgratast käekõrval lükates meile vastu ja läks sealt ära. Siis see naine tajus seda vihkamise-energiat ja kiirelt astus paar sammu minust mööda ja blokeeris meile suunatud vihalaine või suunas selle oma kehaga meist mööda, sujuvalt-efektiivselt.
Siis me saime sellest mehest rahulikult mööda. Siis suurele lõkke-alale jõudes olid kõik juba rahul ja suht okei ja nad laulsid kaasa vms.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar