I am in Tallinn now, living together with my beloved for more than two months. I am recovering from the high-risk and intense actions that took place especially during June-October. I am working as a guardian in a security company in a mall.
The plan is to stabilize, calm down, pay the Lithuanian fine that I got from their embassy, and then buy a laptop and start also with poker again. We are also starting art projects with my beloved, where I will play piano in her gallery.
I am also reconnecting with my friends and family, and I am getting a lot of love, support and healing. I absolutely adore this and I am most grateful to you!
I need to improve my communication a little bit, but I understand that it takes time and it is better to let it flow naturally and simply trust the mother goddess.
Taavi
teisipäev, 24. november 2015
Back to the guesthouse with Ravi // Koos Raviga tagasi külalistemajja
So where was I? I remember that he talked with a local old man who walked by with or without a goat, I am not sure.
But ah so we went to Aravali guesthouse (his place of work), where he gave me many new clean clothes. We tried different forms of jeans but they were always too tight or short. Finally we found suitable jeans and a nice shirt with me, I think it was a really beautiful deep blue shirt.
Then in the evening we go back to the Moon Lake guesthouse with a motorcycle that he drives, so that I could tell my previous employers that I have switched my working place. I was all dressed up and everything, so at first even the children did not recognize me and thought that I am a new tourist who enters their guesthouse.
But then I explain to them that I am the same Taavi who was there in the morning, and then they understand and laugh. When I say that I am leaving their guesthouse they simply say "ok". I also go to the kitchen and say to their mother that I am leaving. She also just said "ok" or something like that, I don't remember exactly. I am quite surprised that everything went so smoothly.
Looking back, it has to do with living from the heart. Our hearts are so intelligent, especially when it comes to synchronization, timing and telling difficult things to people who are the most dear to us. In those cases I listen to my heart and simply follow my feelings rather than thoughts. Our hearts are very intelligent and most trustable.
So why are we not willing to go into our hearts? It could maybe be because of, for example, someone's heart could be so full of years of suppressed and unfaced pain and tears that we have not allowed ourselves to cry, so that every time when we want to go and get closer to our heart and listen to it, we have to face that pain.
Or maybe someone is simply not used to express his feelings, and he'd rather run away than meet his true feelings, because the experience that he would first get could be really painful. I used to do ashtanga yoga + Teal Swan's "How to heal the emotional body" combined, allowing myself to go really deep into the feelings. I did this daily practice of my own especially in October-December 2014, this was very intense, passionate, painful and rewarding. I also combined in piano of course, healing past-life wounds. Basically how it looked like, all I did for few months was yoga, research and crying. My apartments was all messed up and I barely found time to eat, I was so devoted to yoga and I wanted to solve all of this emotional pain at once. So in the end I did two ashtanga yoga sessions a day, morning and evening, both 1,5 hours and the rest of the time I cried, watched movies, played the piano and read spiritual literature. In the end my heart told me to stop, because I kept going deeper and deeper into the pains and I was quite unhappy in the end, because I worked too much on my pain and forgot everything else. So my heart told me to stop and since January 2015 I have not practiced ashtanga yoga daily any more, only sometimes very carefully and in smaller amounts, when the time is right for it.
The easier and less painful solution would be to just honestly talk about your feelings to somebody, and your wonderful heart will start to open in a most beautiful and unique way, according to your character. Somehow expressing our true feelings is the key here, this is what I feel, and there are many, many ways to do this.
Anyway, so I walk back to the motorcycle where Ravi is waiting. He asks if everything went ok, I say yes, and off we go, back to Aravali again.
//
Kuhu ma jäingi? Ma mäletan, et ta rääkis ühe kohaliku vanamehega kes mööda kõndis, ma ei mäleta kas kitsega või mitte.
Aga aa jah, siis me läksimegi tagasi Aravali külalistemajja, kus ta andis mulle palju uusi ja puhtaid riideid. Me proovisime erinevaid teksasid aga nad olid alati liiga lühikesed või kitsad. Viimaks me leidsime sobivad teksad ja saime päris ilusa tumesinise särgi.
Siis õhtul me läksime mootorrattaga tagasi Moon Lake'i külalistemajja, et ma saaks neile öelda et ma vahetan oma töökohta. Ma olin ikka ilusasti riides ja puha, nii et esmalt ei tundnud lapsed mind äragi, vaid pidasid mind uueks turistiks, kes järjekordselt saabub nende hotelli.
Aga siis ma seletasin neile ära, et ma olen seesama Taavi, kes oli koos nendega ka hommikul, ja siis nad said aru ja puhkesid naerma. Kui ma ütlesin, et ma lähen nende juurest ära, siis nad lihtsalt olid sellega nõus ja ütlesid "olgu". Ma läksin ka kööki ja ütlesin nende emale et ma lähen nende juurest ära, ja ka ema ütles lihtsalt "olgu" või midagi taolist, ma pole päris kindel. Ma olin küllaltki üllatunud, kui sujuvalt see kõik toimus.
Tagasi vaadates tundub, et see läks sellepärast nii lihtsalt, et ma harjutasin südamest elamist. Meie südamed on väga targad ja intelligentsed, eriti kui asi puudutab sünkronisatsiooni, ajastust, või millegi raske ja keerulise seletasmist oma väga lähedastele inimestele. Sellistel juhtudel olen ma õppinud kuulama oma südant ja lihtsalt järgima oma tundeid, selle asemel et üle mõtlema hakata. Süda on väga tark ja usaldusväärne.
Miks me aga oma südameisse minna ei taha, on võib-olla sellepärast, et näiteks kellegi süda võib olla tulvil aastatepikkust allasurutud valu ja pisaraid, ja iga kord kui ta proovib taaskord oma südamele läheneda ja selle häält kuulata, saab ta sealt vastuseks tohutu valulöögi, ja siis tuleb tal selle valuga silmitsi seista.
Või vahest ehk ei ole ta lihtsalt harjunud oma tundeid väljendama, ja ta pigem põgeneb kui seisab oma tõeliste tunnetega silmitsi, sest saadav kogemus võib olla tohutult valus. Ma ise kasutasin ashtanga joogat + Teal Swan'i "How to heal the emotional body" ja kombineerisin neid omavahel, lubades endal oma tunnetesse tõeliselt sügavale sisse minna. Astraaltasand on kohe käeulatuses. Ma praktiseerisin niiviisi omaleiutatud-kombineeritud meetodite järgi eriti intensiivselt perioodil oktoober-detsember 2014, see oli väga ränk, kirglik, harjumuspärane, distsiplineeritud, tugev, valus ja tohutult rahuldust pakkuv, kui midagi jälle ära lahenes. Loomulikult ma kasutasin ka klaverit, et tervendada haavu eelmistest eludest. Pmst kuidas see välja nägi, kõik mis ma mõne kuu jooksul tegin oli jooga, isiklik teadustöö ja nutmine. Mu korter oli kõik täiesti segamini ja ma vaevu leidsin aega süüa, ma olin niivõrd joogale pühendunud ja tahtsin kõik oma emotsionaalse valu korraga ära lahendada. Nii et lõpus ma tegin kaks ashtanga jooga sessiooni päevas, hommikul ja õhtul 1,5 tundi ja ülejäänud aja ma nutsin, vaatasin filme, mängisin klaverit ja lugesin spirituaalset kirjandust. Mingil hetkel mu süda ütles mulle, et lõpeta ära, sa teed endale liiga palju haiget ja sa ei saa enam üksi kaugemale edasi minna. Liiga valus oli ja ma lihtsalt tegin ennast ise pisut liiga õnnetuks läbi selle, et ma ainult lahendasin päevast päeva oma valusid. Nii et mu süda ütles mulle et stopp ja alates jaanuar 2015 ma pole igapäevaselt enam ashtanga joogat praktiseerinud, ainult mõnikord ja pigem väga ettevaatlikult ja vähestes kogustes, kui aeg on selleks õige.
Lihtsam ja vähem valurikas lahendus oleks lihtsalt kellelegi oma tõelistest tunnetest rääkida, ja su imeline süda hakkab järk-järgult avanema kõige ilusamal ja unikaalsemal viisil, vastavalt just sinu karakterile. Millegipärast on mul tunne, et üks võtmetest siin on oma tõeliste tunnete väljendamine, ja ma arvan, et on väga väga palju erinevaid mooduseid, kuidas seda teha.
Noja siis ma jõudsingi tagasi mootorratta juurde, kus Ravi juba ootas. Ta küsis kas kõik läks hästi, ma ütlesin jah, ja juba me läksime, tagasi Aravali hotelli.
But ah so we went to Aravali guesthouse (his place of work), where he gave me many new clean clothes. We tried different forms of jeans but they were always too tight or short. Finally we found suitable jeans and a nice shirt with me, I think it was a really beautiful deep blue shirt.
Then in the evening we go back to the Moon Lake guesthouse with a motorcycle that he drives, so that I could tell my previous employers that I have switched my working place. I was all dressed up and everything, so at first even the children did not recognize me and thought that I am a new tourist who enters their guesthouse.
But then I explain to them that I am the same Taavi who was there in the morning, and then they understand and laugh. When I say that I am leaving their guesthouse they simply say "ok". I also go to the kitchen and say to their mother that I am leaving. She also just said "ok" or something like that, I don't remember exactly. I am quite surprised that everything went so smoothly.
Looking back, it has to do with living from the heart. Our hearts are so intelligent, especially when it comes to synchronization, timing and telling difficult things to people who are the most dear to us. In those cases I listen to my heart and simply follow my feelings rather than thoughts. Our hearts are very intelligent and most trustable.
So why are we not willing to go into our hearts? It could maybe be because of, for example, someone's heart could be so full of years of suppressed and unfaced pain and tears that we have not allowed ourselves to cry, so that every time when we want to go and get closer to our heart and listen to it, we have to face that pain.
Or maybe someone is simply not used to express his feelings, and he'd rather run away than meet his true feelings, because the experience that he would first get could be really painful. I used to do ashtanga yoga + Teal Swan's "How to heal the emotional body" combined, allowing myself to go really deep into the feelings. I did this daily practice of my own especially in October-December 2014, this was very intense, passionate, painful and rewarding. I also combined in piano of course, healing past-life wounds. Basically how it looked like, all I did for few months was yoga, research and crying. My apartments was all messed up and I barely found time to eat, I was so devoted to yoga and I wanted to solve all of this emotional pain at once. So in the end I did two ashtanga yoga sessions a day, morning and evening, both 1,5 hours and the rest of the time I cried, watched movies, played the piano and read spiritual literature. In the end my heart told me to stop, because I kept going deeper and deeper into the pains and I was quite unhappy in the end, because I worked too much on my pain and forgot everything else. So my heart told me to stop and since January 2015 I have not practiced ashtanga yoga daily any more, only sometimes very carefully and in smaller amounts, when the time is right for it.
The easier and less painful solution would be to just honestly talk about your feelings to somebody, and your wonderful heart will start to open in a most beautiful and unique way, according to your character. Somehow expressing our true feelings is the key here, this is what I feel, and there are many, many ways to do this.
Anyway, so I walk back to the motorcycle where Ravi is waiting. He asks if everything went ok, I say yes, and off we go, back to Aravali again.
//
Kuhu ma jäingi? Ma mäletan, et ta rääkis ühe kohaliku vanamehega kes mööda kõndis, ma ei mäleta kas kitsega või mitte.
Aga aa jah, siis me läksimegi tagasi Aravali külalistemajja, kus ta andis mulle palju uusi ja puhtaid riideid. Me proovisime erinevaid teksasid aga nad olid alati liiga lühikesed või kitsad. Viimaks me leidsime sobivad teksad ja saime päris ilusa tumesinise särgi.
Siis õhtul me läksime mootorrattaga tagasi Moon Lake'i külalistemajja, et ma saaks neile öelda et ma vahetan oma töökohta. Ma olin ikka ilusasti riides ja puha, nii et esmalt ei tundnud lapsed mind äragi, vaid pidasid mind uueks turistiks, kes järjekordselt saabub nende hotelli.
Aga siis ma seletasin neile ära, et ma olen seesama Taavi, kes oli koos nendega ka hommikul, ja siis nad said aru ja puhkesid naerma. Kui ma ütlesin, et ma lähen nende juurest ära, siis nad lihtsalt olid sellega nõus ja ütlesid "olgu". Ma läksin ka kööki ja ütlesin nende emale et ma lähen nende juurest ära, ja ka ema ütles lihtsalt "olgu" või midagi taolist, ma pole päris kindel. Ma olin küllaltki üllatunud, kui sujuvalt see kõik toimus.
Tagasi vaadates tundub, et see läks sellepärast nii lihtsalt, et ma harjutasin südamest elamist. Meie südamed on väga targad ja intelligentsed, eriti kui asi puudutab sünkronisatsiooni, ajastust, või millegi raske ja keerulise seletasmist oma väga lähedastele inimestele. Sellistel juhtudel olen ma õppinud kuulama oma südant ja lihtsalt järgima oma tundeid, selle asemel et üle mõtlema hakata. Süda on väga tark ja usaldusväärne.
Miks me aga oma südameisse minna ei taha, on võib-olla sellepärast, et näiteks kellegi süda võib olla tulvil aastatepikkust allasurutud valu ja pisaraid, ja iga kord kui ta proovib taaskord oma südamele läheneda ja selle häält kuulata, saab ta sealt vastuseks tohutu valulöögi, ja siis tuleb tal selle valuga silmitsi seista.
Või vahest ehk ei ole ta lihtsalt harjunud oma tundeid väljendama, ja ta pigem põgeneb kui seisab oma tõeliste tunnetega silmitsi, sest saadav kogemus võib olla tohutult valus. Ma ise kasutasin ashtanga joogat + Teal Swan'i "How to heal the emotional body" ja kombineerisin neid omavahel, lubades endal oma tunnetesse tõeliselt sügavale sisse minna. Astraaltasand on kohe käeulatuses. Ma praktiseerisin niiviisi omaleiutatud-kombineeritud meetodite järgi eriti intensiivselt perioodil oktoober-detsember 2014, see oli väga ränk, kirglik, harjumuspärane, distsiplineeritud, tugev, valus ja tohutult rahuldust pakkuv, kui midagi jälle ära lahenes. Loomulikult ma kasutasin ka klaverit, et tervendada haavu eelmistest eludest. Pmst kuidas see välja nägi, kõik mis ma mõne kuu jooksul tegin oli jooga, isiklik teadustöö ja nutmine. Mu korter oli kõik täiesti segamini ja ma vaevu leidsin aega süüa, ma olin niivõrd joogale pühendunud ja tahtsin kõik oma emotsionaalse valu korraga ära lahendada. Nii et lõpus ma tegin kaks ashtanga jooga sessiooni päevas, hommikul ja õhtul 1,5 tundi ja ülejäänud aja ma nutsin, vaatasin filme, mängisin klaverit ja lugesin spirituaalset kirjandust. Mingil hetkel mu süda ütles mulle, et lõpeta ära, sa teed endale liiga palju haiget ja sa ei saa enam üksi kaugemale edasi minna. Liiga valus oli ja ma lihtsalt tegin ennast ise pisut liiga õnnetuks läbi selle, et ma ainult lahendasin päevast päeva oma valusid. Nii et mu süda ütles mulle et stopp ja alates jaanuar 2015 ma pole igapäevaselt enam ashtanga joogat praktiseerinud, ainult mõnikord ja pigem väga ettevaatlikult ja vähestes kogustes, kui aeg on selleks õige.
Lihtsam ja vähem valurikas lahendus oleks lihtsalt kellelegi oma tõelistest tunnetest rääkida, ja su imeline süda hakkab järk-järgult avanema kõige ilusamal ja unikaalsemal viisil, vastavalt just sinu karakterile. Millegipärast on mul tunne, et üks võtmetest siin on oma tõeliste tunnete väljendamine, ja ma arvan, et on väga väga palju erinevaid mooduseid, kuidas seda teha.
Noja siis ma jõudsingi tagasi mootorratta juurde, kus Ravi juba ootas. Ta küsis kas kõik läks hästi, ma ütlesin jah, ja juba me läksime, tagasi Aravali hotelli.
reede, 20. november 2015
Smoking ganja with Ravi in the mountains // Suitsetame Raviga mägedes kanepit
So we go on with his motorcycle, both really excited and happy about the sudden and lucky developments of the situation. I see that he's inspired that he might get a tall white guy to work with him and I am most grateful to get out of the boredom and hunger of the bus station.
So we drive to the mountains and there's like these tilted sides on both sides on the road and he's like: "I'm gonna show off how to drive on these" and I'm more like: "Well better not yet, maybe not such a good idea" but he's mostly just boasting as most hindus that I met love to do in such a joyous manner that you will always believe them if you're not used to the culture.
So we drive on and we reach a place where he says he usually comes to smoke ganja with his friends. He's also called Ganjam among his friends because of that. I think that's how they called him, he was quite well-known in the region. The place was not very far from the town, just a mountainside few kilometers outside of Pushkar.
So we step off and sit down comfortably on a wallside in the sun and he lights the joint and starts it. We really enjoy our time and he takes out his mobile phone and says: "I'm gonna call some friends to bring us some snacks" and calls to some of his friends who soon arrive with motoscooters and bring us potato chips.
So it is getting better and better and we also start to play cards and he says that he likes to gamble with his friends and when he wins he likes to tell them that he needs to go to the toilet and then he goes away with the money. He describes all of this with such a wide smile and heartwarming laughter, so I cannot help but also laugh at his epic stories about how he doesn't need money but just needs to share everything with his friends and be good to them. Of course the ganja has it's effects as well.
Soon I just lay down on the wall sunbathing, sometimes reaching out the hand to take some potato chips or few puffs of the joint that goes around among my newfound friends. We chat and talk really freely and everybody laughs and Ganjam says that I am his kind of guy and why don't we start a business together.
He says that he works at Aravali guesthouse or basically runs it, and that I will go together with him and that he's really inspired already about how to make it work and do it together as a team. I laugh and we are really merry and happy about our future plans.
//
Nii et me sõidamegi tema motikaga mägedesse, mõlemad küllaltki elevil ja õnnelikud tekkinud olukorra suhtes. Ma näen, et ta juba teeb oma peas plaane, mida selle pika valge mehega edasi peale hakata ja mina olen ülimalt tänulik et ma sealt näljasest ja igavast bussijaamast tulema sain.
Nii et me sõidamegi mägede suunas ja mõlemal pool teed on sellised natuke kaldus seinad ja ta ütleb et: "Tahad ma näitan kuidas ma siit üles lähen" ja ma olen rohkem et "Võib-olla parem mitte, vahest ehk mitte kõige parem mõte" aga jah peamiselt ta ja lihtsalt kiitleb nagu enamik hindusid keda ma kohtasin, nad teevad seda nii suure armastusega ja lustlikult et sa jääd peaaegu alati uskuma kui sa veel seda kultuuri ei tunne.
Nii et me sõidame edasi ja jõuame kohta kus ta ütleb et ta tavaliselt tuleb oma sõpradega sinna kanepit suitsetama. Sõbrad kutsuvadki teda Ganjamiks, mis tähendab pmst kanepit või midagi sellist. Ta oli seal Pushkaris päris tuntud. See koht kuhu me jõudsime polnudki linnast eriti kaugel, ainult mõni km linnast väljas.
Me tuleme motikalt maha ja istume mugavalt müüri peale päikese kätte ja ta süütab joindi ja alustab. Meil on ikka väga lahe olemine ja ta võtab oma telefoni välja ja ütleb: "Ma kutsun mõned sõbrad et nad meile snäkke tooksid" ja ta kutsubki need sõbrad ja varsti nad tulevad rolleritega ja toovad meile kartulikrõpse.
See lähebki järjest paremaks ja paremaks ja varsti me hakkame kaarte mängima ja ta räägib kuidas talle meeldib sõpradega raha peale mängida ja kui ta võidab siis ta ütleb neile et ta läheb WC-sse aga tegelt läheb rahaga ära. Ta kirjeldab seda kõike laia naeratusega ja sellise südamesoojusega ja naerab, nii et ma ei saa midagi parata ja lihtsalt naeran temaga kaasa. Ta räägib ka veel lugusid ja üldse oma elust et kuidas raha pole üldse tähtis vaid et lihtsalt tuleb kõike sõpradega jagada. Ma lihtsalt naeran ja naeran ja muidugi on kanepil selle juures oma efekt ka.
Varsti ma lihtsalt heidan müürile pikali ja võtan päikest, sirutades mõnikord käe välja et kartulikrõpse võtta või mõne tõmbe ringikäivast joindist, mis käib minu justleitud sõprade vahel ringi. Me lobiseme ja räägime täiesti vabalt ja kõik naeravad ja Ravi ütleb et ma olen täitsa tema moodi tüüp ja et me võiks koos vabalt mingit äri alustada.
Ta ütleb, et ta töötab Aravali külalistemajas või põhimõtteliselt juhib seda parasjagu, ja et ma lähen temaga koos sinna ja et ta on juba inspiratsiooni täis kuidas see asi võiks tööle hakata ja et kuidas me saaks seda koos teha nagu üks korralik meeskond. Ma naeran ja me mõlemad oleme päris lustlikud ja rõõmsad oma tulevikuplaanide suhtes.
Taavi
So we drive to the mountains and there's like these tilted sides on both sides on the road and he's like: "I'm gonna show off how to drive on these" and I'm more like: "Well better not yet, maybe not such a good idea" but he's mostly just boasting as most hindus that I met love to do in such a joyous manner that you will always believe them if you're not used to the culture.
So we drive on and we reach a place where he says he usually comes to smoke ganja with his friends. He's also called Ganjam among his friends because of that. I think that's how they called him, he was quite well-known in the region. The place was not very far from the town, just a mountainside few kilometers outside of Pushkar.
So we step off and sit down comfortably on a wallside in the sun and he lights the joint and starts it. We really enjoy our time and he takes out his mobile phone and says: "I'm gonna call some friends to bring us some snacks" and calls to some of his friends who soon arrive with motoscooters and bring us potato chips.
So it is getting better and better and we also start to play cards and he says that he likes to gamble with his friends and when he wins he likes to tell them that he needs to go to the toilet and then he goes away with the money. He describes all of this with such a wide smile and heartwarming laughter, so I cannot help but also laugh at his epic stories about how he doesn't need money but just needs to share everything with his friends and be good to them. Of course the ganja has it's effects as well.
Soon I just lay down on the wall sunbathing, sometimes reaching out the hand to take some potato chips or few puffs of the joint that goes around among my newfound friends. We chat and talk really freely and everybody laughs and Ganjam says that I am his kind of guy and why don't we start a business together.
He says that he works at Aravali guesthouse or basically runs it, and that I will go together with him and that he's really inspired already about how to make it work and do it together as a team. I laugh and we are really merry and happy about our future plans.
//
Nii et me sõidamegi tema motikaga mägedesse, mõlemad küllaltki elevil ja õnnelikud tekkinud olukorra suhtes. Ma näen, et ta juba teeb oma peas plaane, mida selle pika valge mehega edasi peale hakata ja mina olen ülimalt tänulik et ma sealt näljasest ja igavast bussijaamast tulema sain.
Nii et me sõidamegi mägede suunas ja mõlemal pool teed on sellised natuke kaldus seinad ja ta ütleb et: "Tahad ma näitan kuidas ma siit üles lähen" ja ma olen rohkem et "Võib-olla parem mitte, vahest ehk mitte kõige parem mõte" aga jah peamiselt ta ja lihtsalt kiitleb nagu enamik hindusid keda ma kohtasin, nad teevad seda nii suure armastusega ja lustlikult et sa jääd peaaegu alati uskuma kui sa veel seda kultuuri ei tunne.
Nii et me sõidame edasi ja jõuame kohta kus ta ütleb et ta tavaliselt tuleb oma sõpradega sinna kanepit suitsetama. Sõbrad kutsuvadki teda Ganjamiks, mis tähendab pmst kanepit või midagi sellist. Ta oli seal Pushkaris päris tuntud. See koht kuhu me jõudsime polnudki linnast eriti kaugel, ainult mõni km linnast väljas.
Me tuleme motikalt maha ja istume mugavalt müüri peale päikese kätte ja ta süütab joindi ja alustab. Meil on ikka väga lahe olemine ja ta võtab oma telefoni välja ja ütleb: "Ma kutsun mõned sõbrad et nad meile snäkke tooksid" ja ta kutsubki need sõbrad ja varsti nad tulevad rolleritega ja toovad meile kartulikrõpse.
See lähebki järjest paremaks ja paremaks ja varsti me hakkame kaarte mängima ja ta räägib kuidas talle meeldib sõpradega raha peale mängida ja kui ta võidab siis ta ütleb neile et ta läheb WC-sse aga tegelt läheb rahaga ära. Ta kirjeldab seda kõike laia naeratusega ja sellise südamesoojusega ja naerab, nii et ma ei saa midagi parata ja lihtsalt naeran temaga kaasa. Ta räägib ka veel lugusid ja üldse oma elust et kuidas raha pole üldse tähtis vaid et lihtsalt tuleb kõike sõpradega jagada. Ma lihtsalt naeran ja naeran ja muidugi on kanepil selle juures oma efekt ka.
Varsti ma lihtsalt heidan müürile pikali ja võtan päikest, sirutades mõnikord käe välja et kartulikrõpse võtta või mõne tõmbe ringikäivast joindist, mis käib minu justleitud sõprade vahel ringi. Me lobiseme ja räägime täiesti vabalt ja kõik naeravad ja Ravi ütleb et ma olen täitsa tema moodi tüüp ja et me võiks koos vabalt mingit äri alustada.
Ta ütleb, et ta töötab Aravali külalistemajas või põhimõtteliselt juhib seda parasjagu, ja et ma lähen temaga koos sinna ja et ta on juba inspiratsiooni täis kuidas see asi võiks tööle hakata ja et kuidas me saaks seda koos teha nagu üks korralik meeskond. Ma naeran ja me mõlemad oleme päris lustlikud ja rõõmsad oma tulevikuplaanide suhtes.
Taavi
teisipäev, 17. november 2015
Switching the workspace at Pushkar // Liigun ühelt töökohalt Pushkaris järgmisele
I remember I spent quite a lot of time wandering around the lake. I have my light green hoodie on (the high school graduation hoodie!) and I learn how to take it really chill, like the babas - just laying on the ground comfortably or sitting in the dust or leaning on a wall - enjoying the sun and not letting anything to disturb me.
After some unsuccessful and lazy attempts to fetch the tourists - well, I was not really trying anyway - I got hungry once again. Then there was this musician with a sitar also wandering around the lake area. When he saw some tourists he started to play his sitar to them and later asked for money. This was his strategy.
The day before he had approached me and had started to play for me, and there was a young gypsy girl accompanying him, singing traditional Rajastani tunes. So now I met him again, he was such a warm-hearted guy, always smiling, and when he talked he had a lot of kindness in his voice.
We talked and I asked him about the sitar. He played it with a bow and it had a really interesting sound, with a smooth and happy vibe. Of course, with a wide grin, he demanded some money once again, but as I said I have it not, we started to talk more.
When he heard that I have not eaten all morning, he thought about it for a while and bought some food for me from a nearby pie and dahl stall. I was very hungry. Recieving this food and eating it together with him at the lakeside of Pushkar's famous lake, I remember that I was so thankful that I almost cried and dropped a few tears of gratefulness.
When we departed I went back to the Moon Lake guesthouse. I had brought no more tourists and so they created a plan. A guy who worked at the guesthouse picked me up with a motoscooter and took me to another bus station. I was about to wait there for the incoming buses and spot the possible tourists who would jump off from the buses. My task then would be to go talk to them and bring them to the Moon Lake guesthouse.
Instructions set, he just left me there. I sit on a bench and start to meditate. Soon I discovered that when I was meditating, the area or spot right in front of me started to change energetically. People or birds or whoever entered that new energy field, started to become more calm and centered and their aura became more relaxed. (Later I also discovered that they started to get connection with their higher selves, just by entering my energy field around me and in front of me.)
So I sit there and observe what's happening as the people walk by, and how my energy field or strong meditative harmonious auric field around me affects them.
Nobody is coming to pick me up and no luck with fetching the tourists either, nobody is arriving.
So I just sit there for few hours in the sunlight, focusing on my breathing and conquering my hunger. I also use the strong ashtanga yoga yogic breathe a lot.
After sitting there for few hours and simply waiting, I suddenly hear a voice behind me saying: "Why don't you come and sit with friends?"
I turn around and few meters behind me there's a dark-skinned hindi guy sitting in a chair with his friends or co-workers or business partners. They are also after the tourists and it seems that they have been there for quite a while.
We start talking with the guy who invited me to sit with them and they also bring me chai. His name is Ravi and he is one of the most outstanding figures or characters that I met in Pushkar.
He says that he knows what I'm doing there and that it is not nice from the Moon Lake hotel guys to just leave me there. He says that I can come and work at his guesthouse, he will pay $100 a month and get me new clothes and everything.
We talk and chat for a while and then he asks me if I want to take a ride on his motorcycle outside of the town to the mountains. I'm feeling quite adventurous at that point and it also feels that this thing was meant to happen. So I agree with his wonderful offers and hop on the backseat of his motorcycle and off we go!
//
Ma mäletan, et veetsin selle järve ääres küllaltki palju aega. Mul oli mu heleroheline dressikas seljas (keskkooli lõpupusa!), ja ma õppisin, kuidas kõike hästi rahulikult võtta, nagu babad ümberringi - lihtsalt maas vedeledes või tolmu sees istudes või seina vastu nõjatudes - nautides päikest, laskmata end millestki häirida.
Pärast mõningaid ebaõnnestunud katseid turiste püüda - ega ma eriti ei püüdnudki - muutusin ma taaskord näljaseks.
Seal oli üks muusik sitariga, kes samuti passis palju selle järve lähedal. Kui ta turiste märkas, hakkas ta neile sitari mängima ja lõpus küsis selle eest raha. Selline oli tema strateegia. Eelmine päev oli ta ise minu juurde tulnud ja mulle mängima hakanud, ja üks noor mustlastüdruk oli siis koos temaga, lauldes vibreerival häälel Rajastani rahvalaule.
Ja nüüd ma siis kohtasingi seda meest jälle, tal oli selline südantsoojendav pilk, naeratav, ja kui ta rääkis, oli tema hääles palju lahkust. Me rääkisime ja ma küsisin talt sitari kohta. Ta mängis seda poognaga ja sellel oli huvitav tämber, selline sujuv ja rõõmus. Rajastani classical ftw!!
Ja otse loomulikult, näol lai naeratus, nõudis ta mult taaskord raha. Kui ma ütlesin, et mul ei ole, siis me rääkisime veel. Kui ta kuulis, et ma ei ole sellel hommikul midagi söönud, ostis ta mulle lähedal olevast pirukaletist süüa. Ma olin väga näljane. Saades talt toitu ja süües koos temaga hommikusööki Pushkari järve kivisel ja trepilisel kaldapealsel, mäletan ma, et oli niivõrd tänulik ja õnnelik, et ma peaaegu poetasin mõned tänulikkusest tulvil pisarad.
Kui me üksteisest lahkusime, läksin ma tagasi Moon Lake'i külalistemajja. Ma ei olnud rohkem turiste toonud ja siis nad tegid plaani. Üks noormees, kes ka seal külalistemajas töötas, võttis mu motorolleriga peale ja viis mind ühte teise bussijaama.
Ma pidin seal jälgima sissetulevaid busse ja täheldama võimalikke turiste, kes siis omakorda busside pealt maha hüppavad. Minu ülesanne oleks siis olnud nendega rääkida ja nad endaga Moon Lake'i külalistemajja viia.
Juhtnöörid kätte antud, ta lihtsalt jättis mu sinna. Ma istusin pingile ja hakkasin mediteerima. Varsti ma avastasin, et kui ma mediteerin, siis minu ümber tekib teatud väli, ja ala minu ees hakkab energeetiliselt muutuma.
Inimesed või linnud või kes iganes sisenesid sellesse uude energiavälja minu ees, muutusid rahulikumaks ja ka nende aura muutus selgemaks, rahulikumaks ja tugevamaks. (Hiljem ma avastasin veel, et nad hakkasid saama ühendust oma kõrgema minaga, lihtsalt sisenedes energiavälja minu ees või ümber.)
Nii et ma istusin seal ja jälgisin, mis toimub inimestega, kes mu eest läbi jalutavad, ja et kuidas mu energiaväli või tugev meditatiivne harmooniline auraväli minu ümber neid mõjutab.
Kedagi ei tule, kes mind peale võtaks ja ka turistidega pole õnne, kedagi ei saabu.
Nii et ma lihtsalt istun seal mõni tund järjest päikese käes, keskendudes oma hingamisele ja valitsedes oma nälga. Ma kasutan samuti päris palju tugevat ashtanga jooga joogahingamist.
Pärast mõnda tundi seal istumist ja lihtsalt ootamist, kuulen ma järsku ühte häält oma selja tagant ütlemas: "Miks sa ei tule ja istu koos sõpradega?"
Ma pööran ümber ja mõni meeter minu selja taha jäävatel toolidel istub tumedanahaline hindu noormees koos oma sõprade või kaastööliste või äripartneritega. Nad on samuti turistide peal väljas ja tundub, et nad on seal juba päris tükk aega olnud.
Me hakkame selle tüübiga rääkima, kes mind kutsus ja nad toovad mulle chaid. Tema nimi on Ravi ja ta on üks väljapaistvamaid figuure või karaktereid, keda ma Pushkaris kohtasin. Ta ütleb, et ta teab väga hästi, mis ma seal teen, ja et ei ole just kuigi ilus Moon Lake'i tüüpide poolt mind lihtsalt niimoodi sinna jätta.
Ta ütleb, et ma võin tulla ja töötada tema külalistemajas, ta maksab mulle $100 kuus ja ostab mulle uued riided ja puha. Me räägime ja lobiseme natuke aega, ja siis ta küsib mult, et kas ma tahan koos temaga mootorrattal linnast välja mägedesse sõita.
Ma tunnen ennast küllaltki hästi ja seiklemisvalmilt, ja samuti tundub, et see lihtsalt pidi juhtuma. Nii et ma nõustun tema suurepäraste pakkumistega, hüppan tema mootorratta tagaistmele ja me lähme!
After some unsuccessful and lazy attempts to fetch the tourists - well, I was not really trying anyway - I got hungry once again. Then there was this musician with a sitar also wandering around the lake area. When he saw some tourists he started to play his sitar to them and later asked for money. This was his strategy.
The day before he had approached me and had started to play for me, and there was a young gypsy girl accompanying him, singing traditional Rajastani tunes. So now I met him again, he was such a warm-hearted guy, always smiling, and when he talked he had a lot of kindness in his voice.
We talked and I asked him about the sitar. He played it with a bow and it had a really interesting sound, with a smooth and happy vibe. Of course, with a wide grin, he demanded some money once again, but as I said I have it not, we started to talk more.
When he heard that I have not eaten all morning, he thought about it for a while and bought some food for me from a nearby pie and dahl stall. I was very hungry. Recieving this food and eating it together with him at the lakeside of Pushkar's famous lake, I remember that I was so thankful that I almost cried and dropped a few tears of gratefulness.
When we departed I went back to the Moon Lake guesthouse. I had brought no more tourists and so they created a plan. A guy who worked at the guesthouse picked me up with a motoscooter and took me to another bus station. I was about to wait there for the incoming buses and spot the possible tourists who would jump off from the buses. My task then would be to go talk to them and bring them to the Moon Lake guesthouse.
Instructions set, he just left me there. I sit on a bench and start to meditate. Soon I discovered that when I was meditating, the area or spot right in front of me started to change energetically. People or birds or whoever entered that new energy field, started to become more calm and centered and their aura became more relaxed. (Later I also discovered that they started to get connection with their higher selves, just by entering my energy field around me and in front of me.)
So I sit there and observe what's happening as the people walk by, and how my energy field or strong meditative harmonious auric field around me affects them.
Nobody is coming to pick me up and no luck with fetching the tourists either, nobody is arriving.
So I just sit there for few hours in the sunlight, focusing on my breathing and conquering my hunger. I also use the strong ashtanga yoga yogic breathe a lot.
After sitting there for few hours and simply waiting, I suddenly hear a voice behind me saying: "Why don't you come and sit with friends?"
I turn around and few meters behind me there's a dark-skinned hindi guy sitting in a chair with his friends or co-workers or business partners. They are also after the tourists and it seems that they have been there for quite a while.
We start talking with the guy who invited me to sit with them and they also bring me chai. His name is Ravi and he is one of the most outstanding figures or characters that I met in Pushkar.
He says that he knows what I'm doing there and that it is not nice from the Moon Lake hotel guys to just leave me there. He says that I can come and work at his guesthouse, he will pay $100 a month and get me new clothes and everything.
We talk and chat for a while and then he asks me if I want to take a ride on his motorcycle outside of the town to the mountains. I'm feeling quite adventurous at that point and it also feels that this thing was meant to happen. So I agree with his wonderful offers and hop on the backseat of his motorcycle and off we go!
//
Ma mäletan, et veetsin selle järve ääres küllaltki palju aega. Mul oli mu heleroheline dressikas seljas (keskkooli lõpupusa!), ja ma õppisin, kuidas kõike hästi rahulikult võtta, nagu babad ümberringi - lihtsalt maas vedeledes või tolmu sees istudes või seina vastu nõjatudes - nautides päikest, laskmata end millestki häirida.
Pärast mõningaid ebaõnnestunud katseid turiste püüda - ega ma eriti ei püüdnudki - muutusin ma taaskord näljaseks.
Seal oli üks muusik sitariga, kes samuti passis palju selle järve lähedal. Kui ta turiste märkas, hakkas ta neile sitari mängima ja lõpus küsis selle eest raha. Selline oli tema strateegia. Eelmine päev oli ta ise minu juurde tulnud ja mulle mängima hakanud, ja üks noor mustlastüdruk oli siis koos temaga, lauldes vibreerival häälel Rajastani rahvalaule.
Ja nüüd ma siis kohtasingi seda meest jälle, tal oli selline südantsoojendav pilk, naeratav, ja kui ta rääkis, oli tema hääles palju lahkust. Me rääkisime ja ma küsisin talt sitari kohta. Ta mängis seda poognaga ja sellel oli huvitav tämber, selline sujuv ja rõõmus. Rajastani classical ftw!!
Ja otse loomulikult, näol lai naeratus, nõudis ta mult taaskord raha. Kui ma ütlesin, et mul ei ole, siis me rääkisime veel. Kui ta kuulis, et ma ei ole sellel hommikul midagi söönud, ostis ta mulle lähedal olevast pirukaletist süüa. Ma olin väga näljane. Saades talt toitu ja süües koos temaga hommikusööki Pushkari järve kivisel ja trepilisel kaldapealsel, mäletan ma, et oli niivõrd tänulik ja õnnelik, et ma peaaegu poetasin mõned tänulikkusest tulvil pisarad.
Kui me üksteisest lahkusime, läksin ma tagasi Moon Lake'i külalistemajja. Ma ei olnud rohkem turiste toonud ja siis nad tegid plaani. Üks noormees, kes ka seal külalistemajas töötas, võttis mu motorolleriga peale ja viis mind ühte teise bussijaama.
Ma pidin seal jälgima sissetulevaid busse ja täheldama võimalikke turiste, kes siis omakorda busside pealt maha hüppavad. Minu ülesanne oleks siis olnud nendega rääkida ja nad endaga Moon Lake'i külalistemajja viia.
Juhtnöörid kätte antud, ta lihtsalt jättis mu sinna. Ma istusin pingile ja hakkasin mediteerima. Varsti ma avastasin, et kui ma mediteerin, siis minu ümber tekib teatud väli, ja ala minu ees hakkab energeetiliselt muutuma.
Inimesed või linnud või kes iganes sisenesid sellesse uude energiavälja minu ees, muutusid rahulikumaks ja ka nende aura muutus selgemaks, rahulikumaks ja tugevamaks. (Hiljem ma avastasin veel, et nad hakkasid saama ühendust oma kõrgema minaga, lihtsalt sisenedes energiavälja minu ees või ümber.)
Nii et ma istusin seal ja jälgisin, mis toimub inimestega, kes mu eest läbi jalutavad, ja et kuidas mu energiaväli või tugev meditatiivne harmooniline auraväli minu ümber neid mõjutab.
Kedagi ei tule, kes mind peale võtaks ja ka turistidega pole õnne, kedagi ei saabu.
Nii et ma lihtsalt istun seal mõni tund järjest päikese käes, keskendudes oma hingamisele ja valitsedes oma nälga. Ma kasutan samuti päris palju tugevat ashtanga jooga joogahingamist.
Pärast mõnda tundi seal istumist ja lihtsalt ootamist, kuulen ma järsku ühte häält oma selja tagant ütlemas: "Miks sa ei tule ja istu koos sõpradega?"
Ma pööran ümber ja mõni meeter minu selja taha jäävatel toolidel istub tumedanahaline hindu noormees koos oma sõprade või kaastööliste või äripartneritega. Nad on samuti turistide peal väljas ja tundub, et nad on seal juba päris tükk aega olnud.
Me hakkame selle tüübiga rääkima, kes mind kutsus ja nad toovad mulle chaid. Tema nimi on Ravi ja ta on üks väljapaistvamaid figuure või karaktereid, keda ma Pushkaris kohtasin. Ta ütleb, et ta teab väga hästi, mis ma seal teen, ja et ei ole just kuigi ilus Moon Lake'i tüüpide poolt mind lihtsalt niimoodi sinna jätta.
Ta ütleb, et ma võin tulla ja töötada tema külalistemajas, ta maksab mulle $100 kuus ja ostab mulle uued riided ja puha. Me räägime ja lobiseme natuke aega, ja siis ta küsib mult, et kas ma tahan koos temaga mootorrattal linnast välja mägedesse sõita.
Ma tunnen ennast küllaltki hästi ja seiklemisvalmilt, ja samuti tundub, et see lihtsalt pidi juhtuma. Nii et ma nõustun tema suurepäraste pakkumistega, hüppan tema mootorratta tagaistmele ja me lähme!
esmaspäev, 16. november 2015
Practicing the joy of compassion in Pushkar // Rõõm kaasatundmisest
What I did in Pushkar continues.
I went to the rooftop cafe' of the Moon Lake guesthouse, and among some other books (Hesse's "Steppenwolf" I remember), there was "The Joy of Compassion". So I pick it up and it was one of the most awesome things ever written.
There was this example or statement that when you give something to somebody in a really pure and devoted state of being, it will come back to you 100,000 times or something. This book was written by a wise monk so I gave a lot of credit to what he said. I instantly jumped up, ran to the street and gave 10 rupis to a beggar, attempting to stay in as pure and devoted state as I could.
He was really happy and grateful and I was also very joyful and delighted to see him in that graceful and happy state. I don't know how to describe these states or feelings, but it could be something like: "the joyous heart that smiles all the time and wants to dance".
Last night when I was here in Tallinn I felt such a relief that before going to sleep I thanked the world for few seconds before going to bed. Being grateful to what already is is one of the most wonderful practices, it lets the energy flow through you, easily and freely. They say it brings joy and abundance but I would rather say that it actually reminds you that you already have joy and abundance. It heals the heart as well.
//
Pushkari tegevused jätkuvad.
Järgmisel hommikul liikusin tagasi tööle! Aga juhised olid küllaltki ebakindlad, avatud ja lahked, ja seetõttu oli mul küllaltki palju aega ja luba lihtsalt omaette ümbrust uurida ja maailma avastada.
Ma läksin Moon Lake'i külalistemaja katusekohvikusse, ja teiste raamatute hulgas (nt Hesse "Stepihunt") oli seal ka inglisekeelne "Rõõm kaasatundmisest". Ma võtsin selle kätte ja see oli üks kõige paremaid lugemisi, mis mul iial on olnud.
Seal oli selline näide või lause, et kui sa annad midagi kellelegi väga puhtast südamest ja suure andumusega, siis see tuleb sinu juurde kunagi hiljem 100 000-kordselt tagasi. See raamat oli ühe väga targa munga poolt kirjutatud, nii et ma hindasin päris kõrgelt, mis ta ütles. Ma hüppasin hetkega üles, jooksin alla tänavale ja andsin ühele kerjusele 10 ruupiat, püüdes samal ajal hoida võimalikult puhast ja andunud olekut.
Ta oli väga õnnelik ja tänulik, ja mina olin väga rõõmus ja tundsin suurt kergendust, nähes teda sellises õnnelikus ja tänulikus olekus. Ma ei tea täpselt, kuidas neid seisundeid või tundeid kirjeldada, aga see võiks olla midagi sellist: "rõõmus süda naerab iseenesest ja tahab tantsida oma sädelevas ilus."
Eile õhtul siin Tallinnas ma tundisn sellist suurt kergendust, et enne magamaminekut ma tänasin maailma mõne sekundi jooksul enne voodisseminekut. Tänulik olemine selle üle, mis juba olemas on, on üks kõige imelisemaid praktikaid, see laseb väel sinust lihtsalt ja vabalt läbi voolata. Öeldakse, et see toob rõõmu ja küllust, aga ma pigem ütleks, et see tuletab sulle meelde, et sul juba on rõõm ja küllus olemas. See tervendab südant ka!
kolmapäev, 11. november 2015
Kristiine keskuses täna hommikul kell viis
Kristiines on tore
H ja M on lahti
Koristajaid pole
aga uks on lahti
...
Kui mul oleks sitaks raha sis ma võib-olla ostaks kõik need riided ära, laoks nad suurde kuhja ja hüppaks kuskilt kõrgemalt sinna otsa.
...
Hästi disainitud pingid istusid suurejoonelises reas keset koridori. Katkine lambipirn mu selja taga laes surises ja prügikastid toetusid vastu põrandat. Sirutasin jalad välja ja võtaks järjekordse kohvi.
...
Ma polnudki ju kuitahes kaugel, vaid siinsamas; ja juba te võisite mulle naeratades otsa vaadata ja särasilmsel pilgul küsida: noh, kas lähme ja võtame ühe koogi?
...
Pealegi, muuhulgas, kui te just niimoodi küsite, siis võin ma teile öelda, et vahest ehk ma polegi midagi rohkemat kui lihtsalt üks karakter tuhandete teiste hulgas selles uskumatus mängus.
...
Nii mõnedki puud olid säilitanud oma voolujoonelisuse isegi siin, keset selle kaubamaja avarat ja valgusküllast õndsust.
...
Nad olid seintele paigaldanud suuri postreid, aga need polnud lihtsalt tavalised pildid, nad justkui elasid ja reageerisid möödakäijate pilkudele oma sarmika elegantsusega.
Ma armastasin neid postreid ja olin juba õppinud nendega suhtlema; meil oli isegi tekkinud teatud omavaheline vastastikune mõistmine, ja teinekord piisas ühest pilgust või silmanurgast tabatud kergest naeratusest, et leida ühist arusaamist või edastada antud hetkel vajalikku informatsiooni.
...
Ka riided ja see, kuidas neid kanti või ei kantud, hakkas mulle meeldima. Niisamuti leidsin rõõmu ja lohutust laulust ja heast söögist oma pauside ajal. Polnudki ju nii raske!
Kui draamat või põnevust liiga väheks hakkas jääma, juhtus ikka, et mõni vanem meesterahvas jäi bistroos magama ja siis anti üleüldine paanikahäire kogu keskusele. Küll siis alles oli jooksmist! (Minul muidugi mitte, ma lihtsalt venitasin oma sammu paar sentimeetrit pikemaks ja siirdusin asja uurima, jäädes kriisikoldest aupaklikusse kaugusesse.)
...
Esimene õhtu eksisin majas üldse ära ja jäin kuhugi kolmanda ja neljanda korruse parklate vahele tolknema ega osanud enam alla tulla. No siis turvad saidki kasutada oma süsteemi ja leidsid mu kaamerate abil üles ja tõid mu õnnelikult turvaruumi koju tagasi. Vähemalt mingisugune kasu ikka sellest asjast ka, mõtlesin siis.
Hiljem olen paar tulekahjut kustutanud koostöös vanemate koristajaprouadega (õuepealne prügikast läks tossama). Muidu on selline rahulik ja vaheldusrikas töö ja seltskondlikku ajaviidet ikka jätkub.
...
Rajaleidja
Wandering around in Pushkar continues // Seiklemine Pushkaris jätkub
January, 2014
In the evening when I returned to the Moon Lake guesthouse, of course I was hungry again. I had brought no more tourists. There was a campfire going on in the garden and some children sitting around it, discussing schoolwork and waiting for their mother to serve the meal.
Their mother, who was also the keeper of the guesthouse, soon returned from the kitchen with fried vegetables and chapatis. When I finished the food that the children had happily and compassionately offered to me, they asked me if I want some more.
I was a bit shy, facing so much kindness at once, so at first I was quiet. But then I was just honest and said yes. So they brought me some more chapatis and fried vegetables. It was one of the loveliest meals that I have ever had.
Later some foreign tourists from Australia also joined us around the campfire. They were kind and smiling and they smoked some marijuana. Later in the night the woman who was keeping the guesthouse showed me to an empty hotel room to sleep in and take a nice rest.
It was quite amazing, the last night I had been just coming to their place and now I had free food, a job and a sleeping place, everything in one day.
//
Õhtul, kui ma jõudsin Moon Lake'i külalistemajja tagasi, olin ma otse loomulikult jälle küllaltki näljane. Rohkem turiste ma endaga kaasa ei olnud toonud. Aias tehti lõket ja mõned lapsed istusid selle ümber, arutasid oma koolitöid ja ootasid, et ema neile õhtusööki serveeriks.
Nende ema, kes oli ühtlasi ka selle külalistemaja hoidja, tuligi varsti köögist tagasi, praetud juurviljade ja chapatidega. Kui ma olin oma toidu lõpetanud, mida lapsed mulle nii õnnelikult ja kaastundlikult olid pakkunud, küsisid nad mult, kas ma tahan veel.
Ma olin natuke häbelik, seistes korraga silmitsi nii suure lahkusega, nii et kõigepealt ma olin vait. Aga siis ma olin lihtsalt aus ja ütlesin jah. Siis nad tõidki veel praetud juurvilju ja chapatisid. See oli üks armsamaid eineid, mis mul iial on olnud.
Hiljem liitusid meiega veel mõned Austraalia turistid, nad tulid samuti lõkke ümber ja rääkisid lahkelt ja suitsetasid marihuaanat. Päris hilja õhtul näitas külalistemajapidaja mulle magamiskoha kätte, hotelliruum, mis oli parasjagu tühi ja mulle nagu puhkamiseks loodud.
See oli küllaltki imeline, eelmine öö ma olin lihtsalt nende hotelli sisse sadanud, ja nüüd mul oli tasuta toit, peavari ja töökoht, kõik üheainsa päeva jooksul.
In the evening when I returned to the Moon Lake guesthouse, of course I was hungry again. I had brought no more tourists. There was a campfire going on in the garden and some children sitting around it, discussing schoolwork and waiting for their mother to serve the meal.
Their mother, who was also the keeper of the guesthouse, soon returned from the kitchen with fried vegetables and chapatis. When I finished the food that the children had happily and compassionately offered to me, they asked me if I want some more.
I was a bit shy, facing so much kindness at once, so at first I was quiet. But then I was just honest and said yes. So they brought me some more chapatis and fried vegetables. It was one of the loveliest meals that I have ever had.
Later some foreign tourists from Australia also joined us around the campfire. They were kind and smiling and they smoked some marijuana. Later in the night the woman who was keeping the guesthouse showed me to an empty hotel room to sleep in and take a nice rest.
It was quite amazing, the last night I had been just coming to their place and now I had free food, a job and a sleeping place, everything in one day.
//
Õhtul, kui ma jõudsin Moon Lake'i külalistemajja tagasi, olin ma otse loomulikult jälle küllaltki näljane. Rohkem turiste ma endaga kaasa ei olnud toonud. Aias tehti lõket ja mõned lapsed istusid selle ümber, arutasid oma koolitöid ja ootasid, et ema neile õhtusööki serveeriks.
Nende ema, kes oli ühtlasi ka selle külalistemaja hoidja, tuligi varsti köögist tagasi, praetud juurviljade ja chapatidega. Kui ma olin oma toidu lõpetanud, mida lapsed mulle nii õnnelikult ja kaastundlikult olid pakkunud, küsisid nad mult, kas ma tahan veel.
Ma olin natuke häbelik, seistes korraga silmitsi nii suure lahkusega, nii et kõigepealt ma olin vait. Aga siis ma olin lihtsalt aus ja ütlesin jah. Siis nad tõidki veel praetud juurvilju ja chapatisid. See oli üks armsamaid eineid, mis mul iial on olnud.
Hiljem liitusid meiega veel mõned Austraalia turistid, nad tulid samuti lõkke ümber ja rääkisid lahkelt ja suitsetasid marihuaanat. Päris hilja õhtul näitas külalistemajapidaja mulle magamiskoha kätte, hotelliruum, mis oli parasjagu tühi ja mulle nagu puhkamiseks loodud.
See oli küllaltki imeline, eelmine öö ma olin lihtsalt nende hotelli sisse sadanud, ja nüüd mul oli tasuta toit, peavari ja töökoht, kõik üheainsa päeva jooksul.
kolmapäev, 4. november 2015
Tellimine:
Postitused (Atom)