Keegi ei taha

Tho: "Ega sa seal varemete vahel juhuslikult ... ?"
"Aa, jaa tean küll ühte. Tema nimi on Momo. And she... can know."
"What do you mean she can know?"
"If she wants... she can know. It's like a skill of her's, this small female, a young girl."

"Ja ta kasutab seda oskust?"
"Kui tal on vaja teada ta suudab kuulata piisavalt sügavalt süvatasandit. Ja saab aru."
"Kas ta ise õppis selle?"
"Nii palju kui ma tean ta on aastaid harjutanud seda. Täiskasvanud inimeste mõistmiseks."
"Ja tahtlikult?"
"Väga tahtlikult. Ta isegi oskab ruumiloomet läbi süvatajude."

Ja nüüd noh see... et ta on veits üksi nagu.. elab seal mahajäetud varemetes. Hulgub oma vaiksel kombel ringi. Kuulab inimesi. Ei küsi neilt midagi. Kui vaja hulgub jälle eemale.

Noh nii et tark laps?
- Mina ei julgeks. Liiga hüljatud, mahajäetud.

WTF HAS BEEN GOING ON

Mis teha kui ei saa nagu 1-2 enam hakkama. Ehk kui ei saa juurtšakrast enam edasi seksuaaltšakrasse. Siis tuleb hästi ettevaatlikult nagu hakata suhtlema sellel teemal. Inimestevaheline suhtlus vms. Ei maksa ennast liiga palju segada ennast juurtšakra võimendusse (1-3), mida meie kallil armsal heal planeedil paraku juba liiga palju tehtud on (majade ehitus võimu abil).

Tuleks jah rääkida suhelda hästi palju järgmistel teemadel, avalikult jms:
*seksuaalsus
*inimestevahelised suhted, emotsionaalsus
*emotsionaalsed kehad

Siis hakkab ka seksuaaltšakra uuesti sujuvalt tööle (ka globaalselt), kui sel teemal palju suhelda.
Mis veel on toimumas siin meie kallil armsal heal planeedil?
Toimub järgmise lähtekoodi vaikne ent tugev ja tuntav avanemine:
"jumalik armastav süda"

See tähendab, et valgus kõrgematelt sagedustelt saab vabalt südametšakra suunas juhtida/juhtuda, kus ta siis lahustub jumalikus armastuses, pakkudes inimesel igakülgset juhatust, tuge, praegu veel rahutut turvatunnet. (siin ma enam ei tohi liiga palju rääkida kuna see veel veits keelatud, see südametšakrasse minek/siirdumine enamikule)

Kuigi see tee on õige, siis (palun ära räägi).

Et jah oleme siis endiselt veel sealt kusagilt pimedast kosmosest pärit (palun ära kuhugi ära kao). Lihtsalt need needused on juba veits tulvil õndsust kuigi ka seda on enamiku jaoks juba veits palju. Kui midagi on liiga palju, siis läheb vaja aega. Seda meil on (inimestel, kes on juba Paanikast läbi tulnud). Paanika/ärevushäired eelneb siis shiftile ehk pöördele vahetult. Inimene läheb närvi kuni ei jää muud üle kui edasi tulla. Seda näha nt liikluses, autoummikud jms elegants, ilu, mis on kohatu karm etc etc.

Pacha gaia otsetee oleks muide jah see "jumalik armastav süda". Paraku need autod jah alles õpivad onju selle emotsionaalse keha kohta nii et ära palun sinna tule segama. Kuigi jah otsetee ongi muide õige ja ametlik see "jumalikult armastava südame avanemine" mille autodega, vihaga kiirteedega jm suht vähe pistmist muide.

Hmm huvitav kuidas nad küll..
Aga jah - seda ei tea. J

Inetu risk minevikust

Mul on see mingi lühis.
- Mis lühis sul on.
Katusel ühe käega mees ehitas korstent. Tõestisündinud lugu.
- Ta ei või siis vä?
Pidin talle poest ema käsul tema lemmikõlut Bocki tooma veel. Jõi ja ehitas. Omatehtud laudadest abitellingud kitsal katuseharjal.
- Ah et kes see vend on?
See olevat jah üks parim ehitusmeestest.

Ega ta alla ei kuku onju.
- Ei kukkunud jah.
Lollid vaata.
- See jah selline tore koht kus käia abiks talle õlut viimas.

Kas sa ei küsinud kus ta käe kaotas?
- Ei. Lihtsalt olin šokeeritud. Andsin õlled üle talle sinna katuseharjale.

See ei ole jah minu meelest kuigi naljakas.
- Ta oleks ju võinud surma saada.
Aga ei saanud.

Tegi tööd, vaata.
- Ei maksa vist ilkuda selle kallal. Kuigi väga inetu risk meil seal siis.

Must on minu nina ja kollane mu keel

Noh et pmst ongi nii et see Lesbian oli nagu seal ja siis vaata ette, järgmine dialoog umbes:
"Kas sul kodus vett on?"
"Kraanikauss on avatud jah."
Noh pmst vennad kõik lähevad minema onju. Avad akna. Kuuled kuidas sajab vihma rahet.

Psühholoogilist kontrolli ei läbinudki kusjuures. Vennad lihtsalt nagu niisama eksivad metsa. Keegi vaatama ei lähe. Pärast tuleb välja et Tõstamaal nagu mingi küla tekkinud. Suht haige.

Kopterid kõik tiirutavad, särki-värki. Vennad umbes nagu lihtsalt niisama bussijaama putkas. Saavad aru et kui politsei tuleb, muust mitte.

Lähed edasi seal see must kraan vaata. Keerad lahti onju. Hakkab ilgelt mingit naftat jura pritsima.

See atmosfäär jah kerge. Tekib siuke tuttavlik Skype-i feeling et kus nagu rollercoaster läheb hälbivaks nii-kuidas-jumal-juhatab käest ära.

Vennad muidugi keeravad džiibiga ette. Kõik küsima, et: "Kuule kas siin mingi imaginery pidu kuskil?" Ütlen jah jõin siin suht üksi, esimene auto rsk mida näen 60 aasta jooksul. Noh et parklaid pole veel.

Siis ongi see algus nagu. Ruloo rullub lahti. Tinasõdurid aknalaual. Esmaspäev. "Kuule kas sa sealt Selgeltnägijate Tuleproovist tahad osa võtta?"

Muidugi lähed sinna. Räme pidu igalpool. Vennad lihtsalt umbjoobes. Tore kõik.

See ongi see meie lihtne elu.

jõuame maja juure'

Ja ta näitas oma imeilusaid hommikusi samblaga kaetud seenemetsi ja lasi need sealsamas kohe ka maha võtta, jättes parimad kohad siiski alles.

"Kuus aastat olin ma sind siin oodanud, kuus aastat."

Maja suunas jalutas keegi. Oli juba libe, sügisesed, poolkülmunud lehed sahisesid, halletasid, kui ta oma jalgu läbi nende sahistas. Pidev lootus oli juba eemalt tunda, tehes olustiku mõnevõrra pingelisemaks.

Mees oleks ju võinud end mediteerimisega maha rahustada või vähemalt asukohta vahetada!

Ent tema ootas, ootas nagu jonni täis seal majas.

Sahisevad jalad tulid lähemale läbi külmade lehtede, öö hakul tõusis tumedate okste ja latvade vahelt Kuu. Järv kohises tasa, tasem kui vaikselt.

Ent kui maja juurde jõuda, oli näha, et seal on veel keegi.

"Kuus aastat" istus parasjagu ahju juures ja näris mingisugust juurikat, ju nondel maadel tavalist, kartul porgand peet, mis ta ikka võis olla. Tema vana must habe oli pooleldi pügatud.

Ent kummalisel kombel ei saanud olla võimalik, et see mees on tolle paiga hetkel praegune ainuke asunik. Mingisuguse taju kaudu võisime saada aimu, et kusagil veel kedagi miskit liigub.

Kaevul kolises pang. Vist hiir, ehmus! Vist jah.

Aknast hetkeks rahulolevat sööjat silmanud, ei taha ju siiski kohe sinna majja sisse minna, kuigi teada, oi kui väga hästi teada, et ta ootab.

Järve ääres seisis keegi? Vist küll siiski puu najale toetatud post.

lihtsalt infoks et kus mis seisund praegu

Olin haige ja siis oli see Planetary Home project vaata ja siis mul hakkas jälle parem. Kõik jäid nagu ellu kuidagi.. Ei olnud ainult see et "personal lightwarrior targeting" oli ka see et "energy coming thru you anyway"..

Et noh paarkorda olen uuesti saanud selle laine ja olen pidanud emotsionaalselt embrace'ima. Ehk siis galaktika kese see südame suunas see rohkem naiselik osa pidi nagu vastu võtma veits selle mis praegu on. See laine siuke veits suur tohutu umbes et teeme siia planeedile kodu. Ja noh et kuidas seda tõlkida nii ruttu vaata.

Said haiget vaata. Ei ole ainult nii et üks inimene saab haiget. Keegi lähedal ilmselt tajub ka et väli juba väga imelik nt või käest ära. Kuidagi peab paika saama selle. Tervenduste puhul ka, kui ma teen, siis alati see et üldine globaalne fond ka juba.. Juba aastaid teadlik siis sellest planetaarsest terviklikust ühendusest ja pidev töö sellega.

Hmm naljakas jah Tiibet korra näitas ette et nad on suutelised juba kogu "damage'it" hetkega "embrace'ima" galaktilisel tasandil ja nagu ei tee midagi vennale ja naerab kui keskkanalis kohe jälle kõik puhtal kujul taastunud. Et juba kõik ära õppinud ja täielikult harjunud selle minu jaoks ikka veel "rünnakulainega" sellel tasandil.

Noh et minul nii lihtsalt ei läinud, ikka veits paha hakkas ja nii ja pidin liikuma ja tülid jms. Kogu aeg üritasin "ülisügavasse rahusse tõmmata" ja "vaikset emaliini pidi üli tasa-tasa" ära lahendada neid asju. Siis ikka oldi hiljem närvis et nii ei saa ju et puudub igasugune emotsionaalne info teistele.
(See "üli tasa-tasa" on muuhulgas kahe galaktika vaheline kood mida muuta ei saa)

Hakati koguni vihkama neid lahendusi muide vahepeal et noh liiga õudne et sul oma süvarahus kõik nii hästi ja teised tiirutavad emotsionaalsetes tülides pidevalt kuskil paanikas, valus jms. Noh siis oligi see et pidin rsk seisundist välja tulema ja kohe põmdi emotsionaalsete lainete sisse lausa, keskele. Noh et tasanda siis neid nüüd kogu oma eluga ja et oleks kohe olla pmst

Noh see ongi veits nii et ka töö keskel palju sekkumist ja pidev tõlge argielu raskuste kõrvalt. Et noh piirkond taastuks siis palju suhtlemist. Nt kui mingi jõud blokkis vaata siis tuleb kohe peale lennata ja algul vb ei saa midagi aru. Inimesed blokkis midagi aru ei saa isegi selgeltnägemisega mitte. Kõik jõud nagu nii kinni. Siis mitu päeva elad küpsed seal siis vb veits nagu hakkad aru saama

Tavaliselt mingid vanad draamad-traumad omavahel seotud. Nagu nt energiad lahenemata mingid rahvustevahelised sisetülid, planetaarne 3-4 dimensioon, oleme liiga ohtlikud planeedile (hingel palju agressiivsust) vms. Et siis on nagu igalt poolt pidevad laksud ja ei ei ei ai liiga ohtlik onju. Siis murrad läbi välja saad aru et kõik lõpp on. Jäid haigeks onju

Siis alles läbi haiguse lased teistel teha palud kutsud abi. Magad palju. Taastud veits ära. Sind rünnati, okei. Olidki veits hull ohtlik, muidugi. Nagu ikka. Peaasi et oli näha et sul on kiire vms. Nad näevad küll

No siis saab paika nagu selle põhiasja et kui on mees-naisenergiad tasakaalust väljas kuskil piirkonnas. Nt liiga palju mehi sõjas vms. Et seda ei pidavat enam saama huumoriga lahendada. Praegu viimane blokk oligi see et poisid ei lubanud sõda kergelt võtta. Pidi austama nagu seda lapsepõlve austust. Noh et see sõdurite sõda oligi juba ikka väga hästi arenenud ja päris kaugel. Me ei saanud sinna vahele lihtsalt pidime nagu austama vaatama seda. Et 4. (dimensioon) nagu oleks olnud võimatu seal kuna poiste vaheline 3d sõda.

See oligi see viimane raske koht nagu eile anti selgelt märku et ei saa midagi teha. Nagu lihtsalt mitte midagi ei saa teha. Siis eile õhtul "Female" jõhkralt sekkus sinna vahele nagu poiste-meeste sõjapiirkonda. Lihtsalt nagu läks ise kohale. Veits hull

Noh praegu jälle kergem aga järgmine värk noh et peab ikka ümbrusega ka sünkrooni saama. Et üksik inimene nagu ei rebiks eest ära ülejäänud seltskonnal/planeedil/grupil vms

et rohkem see grupisisene sünkroonsus jälle tähtis praegu..