1. peatükk
Kõik kohad olid juba hõivatud. Taganttulnuile pakuti veel istet aknaalusteil toolidel, mis muuhulgas paistsid silma oma mürkrohelise salapära poolest, ja otsekui oleks väsinud külaline metsalaande sattunud, võis ta tugitooli sügavusse vajuda ja pehmetest käepidemeist kinni haarata - lõõgastunult, naerdes, teisi, juba kohalolijaid uudishimulikult ja ootusärevalt silmitsedes.
Pakuti õlut, viskit, šampanjat, ja kohe-kohe oli oodata kohaliku "pääliku", nn. peaministri kõnet, kes küll esialgu ise tagasihoidliku õppejuhi tiitliga piirdus. Vana karakter, tuhmunud hall härrasmees istuski rahulikult maha tagasi, ja nüüd oli uue inimese kord, kes oli küll teistele tuttav, ent kelle sõnad sel raskel hädaajal siiski lohutust pidid pakkuma.
"Ma ei ole küll teie seisukorraga tuttav," ütles noormees. "Ent minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et te sugugi mitte rahul pole ja midagi sootuks muud igatsete, kui seni teile võimaldatud on. Sellega me tõepoolest tegeleme, et kogu maailma seal tagapool ümber muudame, nii et teile täiesti seninägemata vaatepilt võib avaneda, kui te juba piisavalt puhanud olete, et edasi jõuate tulla."
Midagi tsirkuse-etenduse ja loomaaia-tutvustuse vahepealset oli esimehe kõnes, paljud vestlesid juba omavahel ega läbenud isegi jutu lõppu oodata.
"Teid isiklikult tundnud inimesed on küll juba surnud, pean tõdema, minu vanad kolleegid, ma mõtlen," jätkas noormees. "Ja sestap tuleb mul teie ette astuda, rääkides seda, mida teie tuttavad teile enam rääkida ei saa. Öelda - kas mul üldse kuigi palju on? Pigem tutvustada, seletada, lahkesti küsimustele vastata, näpunäiteid jagada. Olen ise küll oma tööst juba üsna väsinud, ent katsun kuidagi oma parima anda."
"Istu, istu," hüüdis keegi lahke olemisega naine publiku seast. "Me saame aru." Uus esimees vaatas korraks ringi ja istus kuidagi kahtlevalt, ent siiski kergendatult maha, rõõmuga kuuletudes. Ülejäänud publik tõusis püsti ja tiirutas ringi, niipalju kui puupüsti täis ootesaal-koridor seda võimaldas. Seintel olid mingisugused kummalised vanad vapid, plakatid, ja ka kirjad, põhikirjad, meile seni tundmata ja sootuks unustusse jäänud koolidest.
"Haarem on valmis, sultan!" hüüdis keegi mees valju häälega parooli. "Vale parool!" hüüdis keegi teine vastu. Läks läbisegi aruteluks, mis õige parool on ja kas see mitte "Illai" ei ole. Juba julgustunud noorliikmed tagaseinas, kaugemate akende ääres vaatasid ringi, ja avastasid, et nad seltskonnas sugugi mitte üksi ei ole, vaid et lae all taladel paar kassipoega kõnnib ja neid üllatunud silmil vaatab.
"Kass, kass!" hüüdsid mehed. "Tegu pole siiski päris kassiga," vastas Taavi. "Need on ühed... teised. Teate isegi." "Kassid" olid vahepeal alla tulnud ja liikusid segamatult inimeste vahel ringi. Õuest kostis mootorratta mürinat. "Aga nüüd tagaruumidesse!" hüüdis tutvustaja. "Ärme lase mootorratta-mehel endid märgata! Kähku peitu!" Joosti suure hooga ustesse, nii et saal tühjaks jäi, vaid paar lendlehte hõljus aeglaselt koridori põranda suunas tagasi, mis tolmuga üles sai keerutatud.
Mootorratta-mees ilmus uksele ja kedagi nägemata sattus korraks segadusse. Laes põles hele tuli, ja kusagilt jooksis kähku mingisugune loom üle põranda. Mees astus kõhklevalt edasi. "Tere! Halloo!" hüüdis ta. "Siin pidi ju kogunemine olema!?" Vaikus. Mees kõndis koridoris edasi-tagasi ja istus viimaks pingile. Mitte midagi ei juhtunud. Möödus tund, teine... kuni mees viimaks tukkuma jäi, pea kuidagi käte vahel.
Tagaruumis aga elavnes midagi kummalist, üksikut, kurba. Tegu pidi justkui peoga olema, aga kõiki haaras tunne, et midagi on valesti, ei saadud aru. Vaadati ringi. Keegi tuli viimaks tagasi ja avastas tukkuva mehe. "Tere!" röögatas ta valju häälega üle kogu koridori. Mees tegi silmad lahti ja vaatas üles. "No kus te olete," ütles mees.
"Vaata, mine siit samast uksest tagasi välja tagasi," öeldi. "Ei lähe," ütles mees. Tulija jäi mehe kõrvale vaikides istuma. "No kus nad siis juba... niikaugel on?" rääkis mees. Ta kaaslane vaikis ja tundis ennast pahasti. Ta ei teadnud, kuidas edasi käituda. Nii istusid nad koos mõne minuti.
"Seal koolis on midagi lahti, vabandust," ütles ema. "Kõik saavad üksteise järel tappa, noh." "Mitte midagi pole juhtunud, millest sa räägid?" küsis vastutaval kohal olev valvur. "Ei ole ilus inimesi peksta, noh. Miks nad seda teevad. See tuleb ära lõpetada." "Sinna ei saa jah keegi midagi parata," ütles valvur. "Elu juba on kord selline. Katsu sellest kuidagi üle olla. Sind ennast nad ju ei puutu." "Ühesõnaga, pole minu asi?" küsis ema. "Kuidas see sinu asi saab olla," küsis valvur. "Sina istud kodus, tikid, kood... siia sul jah väga asja pole." "Kuidas see saab nii olla..." pobises ema ja läks ära.
Maja ees peatus hiilgav-hall auto. Auto peeglite küljes olid Vene Föderatsiooni väikesed lipukesed. Esiuksest väljus keegi ülikonnas härra ja hakkas peauksele lähenema. Õige pea oli kuulda tema samme juba trepil. Ukse juures konutanud poiss lükkas jalaga ukse rohkem lahti. Ülikonnas mees astus sisse ja vaatas ringi. Tuba oli täis mingisuguseid riidenagisid... ta liikus edasi. Poiss lipsas uksest välja.
Saabus öö. Kõik oli kuidagi pime ja vaikne. Puuoksad kohisesid tuules. Märjal teepinnal peegeldus juhuslik valgus... Hommikuni oli veel mitu-mitu tundi aega, kes küll seda jaksas oodata. Käidi edasi-tagasi, endid hoolikalt varjates, isegi üksteist kartes, peituti... sosistati. Oli külm ja kõle nagu öösiti ikka. Kuhugi minna polnud. Ainult tähtis mees majas sai rahus puhata, teised... polnud neil kuskil olla ega kuhugi minna.
Saabus hommik. Maja uks avanes. Keegi ei tahtnud sisse minna. Kardeti uut meest. Tekkis vastuolu, tuldi natuke lähemale, piiluti eemalt, ent ust ennast välditi hoolega. Ja samamoodi seestpoolt, mees tegi küll ukse lahti, ent tegi hoolega kindlaks, et teda rohkem ei nähta, ka ukse avas ta hästi kähku, ja jooksis seejärel maja sees kummargil edasi, iga akna juures eriti madalalt, et teda mingi hinna eest ei nähtaks. Jõudnud trepini, vajutas ta kardinanuppu, ruloo hüppas alla, ja mees jooksis seejärel ülakorrusele.
Maja väljaspool välditi ust endiselt. Keegi ei tahtnud lähemale tulla, olgugi et uks oli nüüd tuulega lausa pärani lahti vajunud. Inimeste seas levis kõhe tunne, kuni üks tüdruk ei pidanud enam vastu ja lippas kähku, kiiruga astudes sisse sooja. Tuul oli, külm oli. Kõik said aru. Arusaadav.
Päike tõusis üha kõrgemale, ja inimesed just sisse ei kippunud, ent peesitasid see-eest puude all, proovides leida soojemaid ja kuivemaid kohti. Hoiduti ka üksteise kaissu, vaadeldi liikuvaid oksi, kommenteeriti teed mööda sõitvaid autosid.
2. peatükk
"Kott, kastrul ja veidi toitu kaasa. Saad parvega üle jõe."
"Tikud on. Asun varavalges teele."
"Nii, tatar, natuke riisi... telk või tekid või midagi, et öösel soojem..."
"Tagasi ei vaata. Lähima poeni..."
"Jääb vist ära... sealkandis väga pole. Võimalik et mõni päev või rohkem pead ise kuidagi saama."
"Heade inimeste abiga..."
"Õnnelik juhus? Loodame... kui eesmärk õige, äkki toetatud..."
"Noh, küll ma kuidagi saan... ära muretse."
"Õige, õige. Tuleks või isegi, aga noh, pean siin praegu... mitu asja pooleli, kust sugugi ära ei tohi..."
"Sa ju natuke haige kah..."
"Külmad seiklused ja viimasel ajal natuke palju..."
Jäänud oli veel mõni tund. Õues oli endiselt pime. Küttepuude pärast ma ei muretsenud... Neid ta kindlasti leiab... Mis mind natuke häiris, oli, et sealtkaudu ju ei saa kuhugi... meri kohe vastas ja pole väga kedagi... Ja seejärel tuleb tal itta või läände minna läbi kõnnumaa... Ja vaevalt, et sõbralikke inimesi või arusaajaid kodusid praegusel ajal kuigi palju on. Hea, et ta ise terve.
Taevas läks natuke heledamaks ja midagi oli juba öös näha. Vaatasime teineteisele otsa. Oli aeg minna. Kuulasin ukse klõpsatust väljaspoolt, kui ta läks, ja jäin tuppa ootama. Vaikus. Mulle meeldis. Sain jätkata tööga.... Selja jõgi, Selja jõgi jah.... mida niisama sugugi kerge ületada polnud... egas see mõni kraav ole, et hüppad üle ja on kohe... see ikka suur jõgi. Sestap saigi parv sepitsetud, et jälituskunstis osavad järgneda ei saaks... lähima sillani läbi paksu metsa ligi kilomeeter... ja kes võõras ning kanti ei tunne, ei teaks isegi asukohti... mõni hull võib küll ujuma hakata ja sedasi proovida, aga enamasti siiski mitte.
Kaaslane oli endast maha jätnud veel pool pudelit veini, mida veidi nüüd maitsesin. Kuidagi igatsuslik... Vein, viski, petukad... kõik klappis. Jumal polnud läbi aastate teinud oma loomingus ainsatki viga... lihtsalt ise kippusime aeg-ajalt kiruma... teadmatusest, noh. Vast ei panda pahaks. Meenus Paulus - õnneks - ja kuidas ta ikka oma lauatükil seal vahemerel ulpis... ta mul siiamaani seal... kas jääb ellu või ei jää... Sestap ka see parv siis ehitatud... et teistel vähemalt kergem oleks...
Vesi, vesi, vesi... külm ja ohtlik... samas aga, vett võtta on hea... sirvisin oma peas vanu raamatuid... Eestis peidus olnud mees, kes viimaks siiski avalikkuse ette tuli... müüt või tegelikkus... tõde ikka. Mäletan, tolles majas olnud nii mõndagi peidus... Kuidagi reibas ja nooruslik... mitte nagu siin, kus kõik sureb... kuidagi kurb... mäletan veel seda igatsust, justkui me olekski olnud koos. Varjul... varjul varjul varjul... Saladusi tulvil... meenub... nii, vaatame edasi... salajased soovid, salasoovid... kerge aimata, isegi suhelda saab... kodu kodu kodu... see siin tõesti rohkemat... aha! keegi just tuletas meelde.
"Ära unusta neid kohti ega kauneid kante, kus sa oled olnud" hõiskas mälestus. Seal enam ei saanud öelda, et teise mehe koht. Mitte teise mehe koht, vaid midagi ilusamat. Nii nii, vaatame edasi... Shaolin vähendavat paranoiat ja olevat lahke lausa! "Ohtlikutest öödest" Taavi Timm... nii, mis veel... psühhiaatril on õigus praeguses hetkes, mis ime see veel on? Sõida rattaga, hoidu perest ja loe vähem vaimseid raamatuid... õigus jah, meenub meenub. Igati asjalik. Tabletid ka veel kenasti alles... asi, mida keegi ei taha, aga mis siiski teatud perioodil vajalikuks osutub... nad on seal...
Millal ta siis pahaks läks? Neist Tallinna ruumidest... tuulutamata... raske hingata... lämmatav kummalisus... soe, ent vana kirjaniku paha fantaasia, mis tungib läbi seina lausa ja lämmatab, tungib, et ometi ei tungi... umbsetest ruumidest... aha! Selge! Käes! Majaomanik... Andre, mu päästja! Meie kõigi päästja. Siin peab midagi olema. Nali. Läti õlu enne Tenerifele minekut... ei pandudki pahaks... jah jah võtame loomad ära tagasi maale... ära muretse, Andre...
Et sa Saaremaast jahusid purjuspäi, on tarkus... olevat valesti tõlgendatud... asjad palju lihtsamad, kuulen... ahjaa... et keegi lausa ärkab hommikuti ja kannab kõigi eest hoolt...Kõik ülejäänu oli raske, olgem ausad. Mees lihtne, naised rasked, nagu ikka. Tagasi sõjaväkke äkki? "Sina ei pea mitte oma ligimest tapma..." Ei jõua jah enam...
Vaesus, viletsus, taimetoitlus... selge, käes! Ma pole iialgi nii rikas olnud, mõnes mõttes... Paha tunne paha tunne... nii, vaatame veel... kassidega lausa pistmist ja noore tüdruku surm... seda vist jah üleöö korda ei tee... tere Hugo... ahjaa, olla üks teine noor tüdruk, kes lausa väga elus on ja sellest ka igal hetkel märku annab... noortele kuulub tulevik... selge sain aru...
Nii, aga kus ta on? Seda me ei tea... Inimesed kaovad ja miks sa neile järgi ei lähe Taavi... selge see, enesetappu see mees ei tee... mäletate Milarepa lugu... ingel ütles: "Vale on endalt elu võtta! Jätka oma püüdlusi" nii selge, lihtne ja ilus koht... ilmselt pole asi ühe naise vägisi kinni hoidmises, kuigi, seda viga proovitakse teha...
Võin rääkida... noist päevist. Elu kulges rahulikult... kõike nagu oli... kuni ma kassi tuppa tõin. See hüppas kohe aknalaualt köögilauale ja ajas kõik maha. See ei anna mulle siiamaani rahu. Mäletan, pahandasin siis vist elus esimest korda. Panin asju nii, et ta ei saaks aknalauale hüpata, aga tema hüppas ikka. Väga armas kass oli. Väike valge kassipoeg. Ja altkorrusel elas keegi. Natuke hea inimene. Selline autistlik. Meel kuidagi lahti. Huvitav... ta oli nagu rohkem kohalik. Tundus, et ka Tartu eluga rohkem kursis.
Üritan siit välja saada. Sellest Tartu korterist. Kuigi ma olen siit juba aastaid eemal, on mu mõistus endiselt siin. Kas just vangis, lõksus? Vist mitte. Heietan oma peas neid seiku. Hetki elust. Tegelikult oli seal päris hea olla. Eriti pärast sõjaväge. Mis mind ikka sealt ära ajas lõpuks? Vist jah loa kaotamine... oli ju korter õpilasele. Kui seda enam ei tee... siis... aidaa...
Eks ta jah murdus mitu korda. Süda. Ja sellega seoses tekib segadus. Tahe muutuda, kuhugi minna. Miski ei aidanud. Kukkusin vist päris tugevalt kokku. Ja siis õnneks see Trepimäe jälle. Jah, võib vist tõesti öelda, õnneks. Mis ma sealt otsisin jälle? Ei tea, ei mäleta. Tugevaks on muutunud see koht.
Kuidagiviisi olen veel elus. Ei nad mind murra. Lähen sealt... nüüd sealt... nagu kass laetalasid mööda. See kasside varjupaiga arhitektuur natuke paelub mind... see külalistetoa oma. Kus kassid kõrgel-kõrgel lae all ronivad. Võtaks siia ka 10 kassi. Aga jah, neid pole kuskilt saada. Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Päev-päevalt harjutan füüsilist jõudu. Tunnen, et ei taha enam ühtegi emotsiooni tunda.
Vahepeal meenub, et on olemas ka keegi sõbralik inimene. Kes küsib hästi lihtsaid asju. Ei ole üleloomulikult intensiivne... Kauge-kauge.. Puhkan, saan rahu. Nüüd siis metsamajas üksi. Ajan juuri, jooksen, võitlen, löön. Ehitan, korrastan. Mõtlen. Multimeedia esialgu keelatud. Rahalistel põhjustel. Pole. Käisin telefoni ostmas. Vana tegi Awen katki. Noh ta oli niigi katki. Tuleb välja, et nad ei müü. "Et järelmaksuga osta, pead tööl käima"... Miks ma seda üldse tahan? Et saada internetti. Sis saab igast stuffi...
Nüüd ootan. Aega on palju palju... tempo on meeldivalt madal kuidagi...
3. peatükk
Sünkroniseeri olemasoleva ühiskonnaga. Neil kirjanikel olevat omavahel mingisugune network lausa, tugiühendused, võrgustik. Saad sõpru, tutvusi... tulevad head suhted. Mäletad, kuidas ta omal ajal ütles... mitte midagi ta ei öelnud. Siiski, sõbralik lahke hääl annab jõudu... meeldiv kuulata, tekitab õiges kohas olemise tunde. Suitsetavat meeletult... aha, nad kõik ju suitsetavad.
Tõmbasin oma esimese suitsu alles Indias. Varem vist lihtsalt ei pakutud. Läbilöögi-ajal õnnestus kuidagi hoiduda, sihtida eesmärki. Polevat hea. Olevat pahade poiste värk. Tulen mina tagasi Eestisse... Ostan esimese paki viis aastat hiljem. Depressiooni-ravimiks. Alati ei jõua vaata... nii kangekaelselt korralik olla.. lapsepõlvest peale.. jälle töötab.
Ja tõttabki appi. Ah et mis see suits on? Meenutus. Õige, meenutus. Kellestki teisest, kes seda ka tegi. Neid inimesi palju. Ei mina tast aru saa... Mingi maa peal olemise värk. Usun, et jõuan. Nüüd järsku siis ühendused selle vana süsteemiga... kus me kunagi koos olime.. kogu aeg see.. peas ketrab.. Rannu kool, Rannu kool.. no mis sellega on?
Küsisin sellelt tugevalt naiselt enesetappude kohta. Ta ütles, et osadele maailm liiga valus, ja sellepärast. Jäin vist rahule. Juba seal... psühhiaatri juures... vaatan tal riiulis raamat "Enesetappude kohta"... mind huvitab see teema. Vale koht küsimiseks, tajun. Mõistab hukka juba surma-mõtted. Vaevalt, et teda ka Tiibeti praktikad huvitaksid... Sääl ruumis on tema see, kes juhatab.
See psühholoog oleks töötanud, aga psühholoog keeldus... no kui ei taha, siis mingil juhul ei saa ju. Ma tean, et see oleks toiminud. Ju siis ei tahetagi lahendust... olgu nii, olukord ei vaja paranemist. Mäletan, Tallinnas kõrvalruumist hakkas läbi seina tulema seda imalat musta mõtteid, nähtamatu varjuna... kas ma olen teile seda juba rääkinud? Tundub, et ma olen teile seda juba tuhat korda rääkinud.
Õige, õige, distantsilt suhestuda. Midagi siin ju on. Kulla inimene... vaata, meil oli teistmoodi sellega. Lähen mina isa juurde... neil seal vaata faksiaparaat aknalaua peal kabineti ukse taga. Vaatad seda tükk aega. Lihtsalt vaatad. Meenub vanaisa. Vaat siia kohta ma tahaksin oma poja tuua kunagi.
Aastaid hiljem tulen täpselt sinna kohta oma pojaga. Natuke hea ja naljakas tunne on. Isa endiselt samasugune. Vanaisa endiselt kusagil "ümber hulgub" lähedal. Mäletan, ükskord jaaniõhtul vanaisa kolas ülikonnaga võsavahel... teised kõik... kes istub maas, kes lõkke ääres, kes purjutab. Siis tuleb minu juurde ja räägib tõsiselt, ent samas humoorikalt, kuidas ta läheb nüüd aiamaale tööle.
Ei saaks tast iialgi jagu... Karmilistel põhjustel tõmbunud noored... Käisin ringi ja hüüdsin kedagi... inimtühjas kohas. Jälle... Kuidagi need asjad toimivad. Need kaug-ühendused. Oot-oot, mulle meenus küll üks seos. Nimelt, võrkpallis olin ma kunagi side ja sõjaväes olin ma samuti side. Kui see kuidagi aitab. Raadiomees, tõstja... lihtsama töö peal... Paljudega pistmist ilmselt neis...
Ei saa und. Äratati üles. Keegi nagu võtab ühendust koguaeg. Koergi haugub. Sel korral siis... soovitaks kirjaniku-ühenduste jätkumist ja võetakse sel teemal agaralt "sõna"... Kuidas saab asi selles olla, ei tea... väikese poisina ütlesin küll, et tahan kirjanikuks saada. Aga see inimelu on ju mõttetu, rämps, temaga ei saa midagi teha. Need ajad on juba möödas, ütleme. Jah, ütleme talle. Enam ei saa, kulla inimene.
Ei anna järele onju... bla bla bla.. entusiastlik vada... jah jah oleme kuulnud...
"Minevik ei anna rahu
igatseb end taas.
Kolja't siin ei ole pahu,
eestlased, da da...
Võta eesti sõimest laps ja
kiiguta siis ta
unest unne
päevast päeva
kuni magab ta.
Pole eestlust pole rahvust
ainult nii kui me
kirjutaja
kirjutaja
nagu nemad ees."
Lasen end kahevõitlusele tõmmata. Vastulaul:
"Pikalt unne suigub Mati,
sootuks teine vend,
kuulnud pole,
näinud pole,
kes see tahab mind?
Valvureil ei pilgata
ma luba
koostöö jätan
satun hätta?
mul on selleks luba."
"Vaata, mul tekkis selline rahvustunne seal laulupeol..."
- Sa pole seal käinudki.
"Ma olen eestlane."
- Sa vihkad ju eestlasi.
Kaevikus pidime omal ajal kükitama, kõik sinu rahvusluse meeleheaks. Tsiviilisikutest naistel pole luba ega õigust sõdureid värvata, muide. Otsi oma nekruteid mujalt, saada nad kindlasse poeesiasurma, ravimatu haigus, ligipääsmatu kants, vaenlase tagala.
Pikett-pikett... karavan... küll kõik läheb hästi. Olemasolev ühiskond on ühiskonnaga pahuksis olev naine? Kus me küll oleme... nii suurt häda... ega me Rooma aegadel ela, kus kristlasi ohjeldamatult tapetakse. Ei, ma ei ole neist praktikatest huvitatud. Olen hindu, vaata. Jaajaa, alkohol.
Tuleb välja, et me oleme sõjas, kus vastane on keegi nähtamatu tont, keda tuleb justku eemalt peletada mingite sõnade ja raamatute abil? Lootustandev huumoririiul.. juba kuhjunud teostelt veel tolm pühkida... nii nii arhivaar, ei, need ei ole veel saadaval!
Juba tuli eluvaim sisse. Kodu, see on ju mu kants ja kindlus, seda tuleb kaitsta! Palkame kandid maja valvama. Õigus jah, nüüd tuleb meelde küll see tige Köögi-Kata, kes igal hetkel välja hüppab, vasar või mingi muu tarbeese käes... neid mitu, jah...
"Mis sa tegid, miks sa politseinikku lõid?"
- Ma kaitsesin oma kodu.
"Ta tahab ju sulle head, vaata..."
- Ei, ta ei taha mulle head.
"Koolera või tiisikus,
amet teine amet teine
pole sinu suule voodriks
arst olen arst olen."
Arstile kallale tunginud noormees? Jah, tuleb tuttav ette. Neid mitu. Üks ehedam "näide" kui teine... natuke jah näitleja-anni poolest nad juba hiilgavad. Üks kusjuures, tõesti vajas tugevamat psühhiaatrit... tõesti. Sa mängid liiga kõrgel, Taavi, tule tagasi alla...
Psühholoogi keeldumine... olgu, tuleb meelde. Annan alla. Suhet valest kohast otsima, mõistan. Midagi ma sealt vähemalt sain. Olen nüüd sellegi eest tänulik. Kõlbab. Nõudsin asju, mida teil mulle anda sootuks võimata oli. Aitasite oma parimaga. Sellest on küll. Enam kui küll. Aitab, aitäh. Suur tänu.
Üks teine psühholoog, küll oli väga ilus muide. Sai küll pikemalt rääkida. Loodan, et sellest oli kasu midagi... tundus natuke imelik kogu see värk... nagu kusagilt koolisüsteemist välja imetud, kus endiselt kiidetakse õpilast ja tahetakse talle head... puurin pilguga läbi?
Psühhiaatriahaigla... ongi teema? Tuleb välja, et inimesed seal sees olla väga head suhtlejad... lähemalt jah, tundma õppida enam ei soovi. Näidati unes päriselt hullumeelseid inimesi... korraks... väga jube oli. Veider-imelik... siiski pole päriselt "hull"... seda sõna vältida? Ilmselt vihjame siiski millelegi vastumeelsele, millest soovime kaugemal olla.
Selgeltnägija kohe kindlasti ei saa olla hull, muide. Haige, nõrk, ületöötanud, stressis, väsinud võib-olla... aga hull ta ju lihtsalt ei saa olla. Muuseas, see on jooga-harjutuste ajal ilmsiks tulev tulemus lausa, millele võib igati tänulik olla. Koormaks ta ei ole, kuna inimene ise saab sellest väga hästi aru. Eks nad haigusi ligi tõmbavad küll... võõras, tundmatus piirkonnas tõlkides vms...
Sestap ka põgenemistee... ja ka seal tõtatakse "järgi", teatakse. Saadakse kätte, ei sunnita. Küsitakse viisakalt isiklikke nägemusi lausa. Tõlgitakse. Aidatakse tõlkida. Naerame koos. Midagi ilmselt üritas meid aidata küll. Olevat sünkroonsus, harmoonia, korras suhted! lausa vajalik-tarvilik. Millekski ta ju vajalik on küll. Näiteks täheväravast läbi minekuks. Kui midagi suuremat hakkab toimuma... eks me siis... ole jälle olemas...
4. peatükk
"Ära siis kohe hullu pane esialgu. Alati võid tagasi tulla."
"Kui sõjaks läheb, siis võib oht tulla ükskõik miskandist. Kas lõunast põhjast, ülemere läänest... aga peamine oht on siiski idas - Venemaa. Venelased."
"Narva jääb ja esmalt pihtide vahele, keset rindetannert, sinu jutu järgi."
"Peab jah Narvalasi hoiatama. Oled sa üldse kunagi Narvas käinud? Mina ei ole käinud."
"Olen ikka käinud. Pole seal suurt midagi. Mingid napakad varemed ja piirivalve Gordon."
"Aga vaata kus need, ikka võitlesid - Sinimägedes..." (toob Mart Laari raamatu lagedale)
"See jah, on enese täis joonud ja kirjutab nüüd..."
"Eks me ole seotud jah.."
"Kuidas te seotud olete omavahel?"
"No ikka riigi liider, ühe esipartei kunagine juht..."
"Enam ju pole."
"Enam pole jah."
"No siis ju ei ole enam seotud."
"Aga mälestus, mälestus. Merigi omal ajal öelnud..."
"See jah olla teil kõik pannud oma pilli järgi tantsima."
"Vaata. Kui tankid venelastega Tallinna tulid 1991, siis eestlased panid suuuured betoonist tõkked teedele. Filmis näidati. Ühesõnaga - ei taha. Ja nüüd siis tükk tegu, et ikka tahame küll tahame küll. Tookord aga anti selge märk - ärge tulge."
"Meeleheitel valitsusega vist siis tookord tegu, kui ma ei eksi."
"Ja 1939, kui humanoidid galaktilise liiduga liitusid..."
"Siis ju taheti... sinu jutu järgi."
"Oi, väga taheti."
"Aga mis mäss see sul hakkas? Laulupeod ja värki?"
"Oi, need alati kohal. Vaatavad, kust ainult saaks oma sinimustvalge sisse sokutada."
"Need praegugi muide igalpool."
"Olen täheldanud."
"Ühesõnaga - mõlemad jäid. Liit jäi inimeste südametesse alles, ja rahvuslased said oma uue natsipartei, täpselt nagu küsisid."
"Ikka. Väga ilus. Haakrist lihtsalt vahetus millegi uue vastu."
Sellest sügisest siis... nagu lubatud. Julge... kõik muutub. Selline vibratsioon siis praegu anda. Need pole kohustuslikud tarbida... see on veel vähem kui see... "tule palun kooli" mis praegu on.
Mäletate, kui nad tahtsid New Yorgi vastu taevast lasta? Suurlinn hävib... ei saanudki asja neist. Ühesõnaga, polnudki midagi. Elu läheb edasi. Julged avastajad, uutel maadel... isolatsioon ja sõda... raske taibata. Mis siin enam karta. Linnas lihtsalt... natuke raske vaata... liiga palju oleks vaja korraga muuta... kuigi huvitavad need äärelinna-süsteemid... on nad praegu natuke rasked veel. Inimesed kuidagi seotud ja pidevalt mõjutavad. Tänapäeval eriti.
Need autistlike koolid või need... neil nagu natuke lihtsamad need süsteemid... samas... ainult lapsed suudavadki seal... Linnade põletamine... kust mul küll see järsku meelde tuli... vanaema õpetas, kui olin veel väike-väike.. äss tapab kuninga jne..
Ma olen nii õnnelik. Ma olen Ta leidnud. Sa oled nii hea. Nii metsik on siin. Võtsin akna alt tammelt kuivanud oksi maha... mõtlesin et võtan selle suure... aga juba neid väikseid oli nii raske. Siis pärast nägin üks suur kull tuli istus selle suure kuivanud oksa peale. Vist jah las ta olla ikka. Mul pole ju kiiret sellega. Siin on ikka nii ilus ja metsik!
Rahu ja leplikkus, leppimine. Olen seda alati otsinud.
