koridor

Oi, ta veetis palju aega seal koolimaja koridoris. Näis, nagu valvaks ta seal kedagi või midagi. Liiga kahtlane, et klassi minna, liiga umbusklik, et koridori valveta jätta. Ja nii ta seal siis passis. Keegi oli talle sinna heast tahtest diivani toonud.

Kui vahepeal oli vaja ära minna, siis ta valvas hoolega, et keegi tema kohale ei oleks tulnud. Kui ta eemalt nägi, et keegi juba istus seal, siis ta kõigepealt vaatas, et kas talle meeldib see inimene. Enamasti ta vältis, aga vahel harva, kui tõesti juhtus hea sõber olema, läks lähemale.

Ta mõnes mõttes nagu nautis seda, et ta ei kuulu kuhugi. Ise ta oli enesele valinud selle nõnda-nimetatud valvuri rolli. Aegajalt läks temast rahvast mööda. Enamasti sai ta nendega hästi läbi. Mõnikord küll tuli koristaja.

Hea asi selle juures oli see, et ta kohtus paljude inimestega. Teda nähti. Ta ei olnud päris varjus. Ja samas, temast ei saanud ka kinni võtta, kuhugi klassi tirida. Ta kuulus koridori...

Iga hetk valmis ära jooksma, nagu halb õpilane; igal hetkel valmis aitama nagu hea õpetaja. Kuulekas ja sõnakuulmatu, ükskõikne ja löögivalmis. Kes teab, kui kaua ta seal oleks redutanud, kui ühel hetkel poleks...

Taavi:

"Läksin diivani juurde tagasi ja keegi oli mu koha ära võtnud. Ta lihtsalt vedeles seal, magas, naeris ja luges raamatuid. Naljakas oli see, et ta oli täpselt minu koha peal. Ta oli selle hõivanud, ta lihtsalt passis seal."

Olin siis sunnitud temaga rääkima... Tuli välja et talle meeldib muusika. Hiljem sattusin talle peale, kui klaver oli keset vana koolimaja lava tõmmatud ja ta komponeeris seal nullist... madalas oktavis e-molli tagurpidi akord järjest...

Kuna ta oli nii hea inimene, läksin ta juurde ja me klappisime väga hästi. Istusin ta kõrvale. Mängisime koos. Proovisime meloodiat luua. Õpetasin talle heliridu. Naljakas.

xxxx

"See, et hinged on läinud, ei tähenda, et koolimaja ei töötaks. Proovi."

kõhe lugu

Vete vahelt tõusis auru. Keegi oli tulnud paadiga. Passisime parasjagu kaldal. Oli juba pime, päike oli loojas ja kiskus vägisi hämaraks. Kivide vahel oli hea soe. Üksteise kõrval. Vesi auras. Paat liikus tasasel veel sahinal lähemale. Paat maabus.

Mees tuli välja, astus meie juurde, kükitas ja hakkas seletama:
"Mul pole kavatsustki teid häirida, aga..."
Ta muutus kuidagi murelikuks.
"Tavaliselt mul pole kunagi Teie jaoks aega..."
Ta oleks nagu kusagilt mujalt pärit olnud. Me ei saanudki aru, mis ta tahtis...
Kivide vahele tekkis tuli. Nägime tema nägu. See oli moondunud, kitsas, kõhetu, kuiv.

Aga ta oli meid paadiga tulles üles leidnud... hmmm.... see oli juba iseenesest oluline. Me ei saanud talle öelda, et mingu ära. Samas ta oli nii viisakas ja lugupidav kogu aeg...

Tundus, et ta keeldub enda kohta lähemalt seletama...
Istusime mõnda aega vaikides.
"See on tähtis," ütles mees viimaks. "Juba kaua aega."
"Meie hõimule on vaja uut asupaika."

Kivide vahel põles tuli ja heitis varje...
"Ja kuidas me saame sind aidata?"
"Mis kell on?" küsis mees järsku.
Päike oli juba loojas. Esimesed tähed ei olnud veel vaikselt ilmuma hakanud. Puude vahelt kostus sahinat. Lasime vaikusel settida.

Puhkesime järsku naerma. Olin hakanud nõgeselehte kärsatama ja suits tungis ninna. Tegin mingeid häälitsusi. Huikas öökull.
"See on hästi tähtis," ütles mees. "Väga tähtis."
"Tundub jah nii," noogutasime teineteisele.
"Kuhu sa tahad minna?" julgesin küsida.
"Meie poolte vahel oli praegu suur arutelu."

Lõke põles.
"Me tahtsime teada..." Mees vaikis.
Midagi suurt oli seal hingel ja see pakitses. Tundus, nagu ta oleks üksi ja pikalt tulnud raske murega, seepärast vist sattuski meie juurde (valesse kohta).

Paat oli tugeva ninaga ja must ja hõljus vaikselt veel.
"Sa tahad vist pikalt-pikalt veel suhelda?" küsisin.
Meie ei tahtnud talt midagi. Paat oli hirmutav ja nagu kusagilt mujalt tulnud. Aga me tundsime tema vastu huvi.

"Ega sul raamatuid ei ole?" küsis järsku mu kaaslane. Mees naeratas, võttis kaabu peast ja hakkas seletama:
"Veel. Me tahame veel."
"Ja kuhu te edasi lähete?"
Mees pakkus midagi kummalist ja ütles siis:
"Mul oli sinu vaarisaga kunagi leping."
"Ja mis teil oli siis omavahel? Mis te tahtsite?"
"Ta lubas mul oma paadikuuris minu asju hoida."
"Te olite mu vaarisa naaber?"
Olukord kiskus tumedaks. Vihma hakkas tibutama.

"Tead, lähme siit ära."
Hakkasime mööda teed liikuma. Vaarisa naaber liikus paadi juurde tagasi ja tõmbas selle kaldale.
"Kuhu me saame oma asjad panna?" küsis ta. Tundus, nagu ta juba arvas end osaks meie grupist.
"Meil tegelt on küll üks paadikuur..." hakkasin seletama.
"Äh, ole vait," ütles mu kaaslane ja hakkas naerma. "Ma annan sulle praegu selle kile. Viska oma asjade peale." Nii ta tegigi.

"Kas sa nüüd jätadki need siia," küsisin.
Vihma sadas.
"Me peame liikuma."
Asjade hulgas oli ka üks raske ankur.
"Me ei saa seda kaasa võtta."
Puhus tuul. Vetele tekkis lainetus ja hakkas virvendama.

"Kas sa tahaksid meie juures kusagil olla?"
"Aga kus ma saaksin?"
Kuhugi ta ei kõlvanud.
"Tead, võid aiamajas esialgu olla paar ööd. Ankur jääb siia. Hommikul tuleme käruga järgi. Siin ei varasta keegi," seletasin.

Saatsimegi tüübi aiamajja magama. Tal oli seal suht hea. Kindlasti palju parem kui telgis, ehkki külmem. Irvitasime veits selle üle.

Hommikul viis ema talle sinna teed.
"Kuidas elad?"
Vend oli suht unine. Kogus mingeid kive enda ümber ja ütles:
"Need on head kivid. Ma olen nüüd Maaga ühenduses."
Tõime talle tiigist vett sellesse akvaariumi, mida ta üritas ehitada.

Uksele tuli keegi naabritüdruk. Vaatas üle ukse sisse.
"Ajou, meil suht kitsas käes. Kanu ei taha püüda?"
Mees raputas pead ja näis sünge.
"Olen star-elder. Võitleme viimase veretilgani."
Samas ila tilkus tal küll juba.

Akent ta ilmselt ei oska parandada...hmmm...
"Kaua siis plaanite jääda?"
Mees vilistas tasa.
"Kunagi..." ja hakkas taas oma minevikust jutustama, endal paat veel järve ääres.
"Pst. Naabrid tulevad. Nad ei tohi meid näha."
Mees aga astus uksest välja, tervitas viisakalt ja asus kohe viisakas dialektis mingist ühenduslülist rääkima, see mis majade vahel on, juhtmed ja elektrikilbid.

Tüübid said aru ja tõmbasid kohe patsaka raha välja.
"Kojameheks ei taha tulla meile?"
Tüüp oligi nõus. Sai isegi tagatoas elada kellegi juures korteris.
Paat vist siiamaani roostetab seal kusagil... Aga ei, oli korralikult välja tõmmatud, noorem õde käis vaatamas. Asju polnud tal ka vaja enam aiamajas hoida.

Siis ükspäev, kui kuuse all teed jõime ja muidu, kõndis mees jälle mööda. Liigutused olid läinud nõtkemaks. Kiristas hambaid ja hakkas kähedal häälel ulguma.
"See on šamaanilaul. Booklet'ist leidsin."
Irvitasime lõbusalt.
Tüüp jauras veits veel natuke aega ümber kuuse ja hakkas korvpalli loopima. Laps oli õnneks juba suur, muidu oleks mütsatused talle küll kahjuks tulnud. Mees mängis seal ja üritas mingit trikki teha. Lõikasin söödu vahelt.

Kamp uusi naabrilapsi liikus selja tagant külje pealt mööda.
"Hallo."
Hõikasime üksteist. Läksid vist kuhugi marju otsima.
Mees oli vahepeal endale noaga puust kepi teinud ja vehkles sellega. Jäi naabritele vahele oma mänguga.
"Nooh, õpetad lapsi," küsis naabrinaine lõbusalt ja naeris.
Mees vehkis veel kiiremini. Nägu läks särama. Toetas kepi maha ja kõndis naabrinaisele lähemale. Hakkasid juttu ajama omavahel.

Naabripoiss sõitis jalgrattaga lähemale ja peatus nende juures. Midagi nad seal jaurasid ka siis järsku kostus prügikastide juurest sahinat. Kass oli pääsenud põgenema.
Naine oli vahepeal lapsega läinud puu taha. Kaevas seal mingit auku. Ei tahtnud neid segada, aga mujal oli liiga lärmakas. Panin selle tüübi kaabu pähe, et neid lõbustada.
Mattis seal midagi maha ja tahtsid vist tammetõrust või käbist puud istutada. Kuusk ja kask olid kahel pool oma kohtadel.

Puhus tuul ja paistis päike. Muru oli kuidagi soe.
Nägin und. See kodupuu on ikka seal õues. Tugev puu.
Ärkasin rahulikult. Oli veel öö. Magasin edasi.

õhtu

"Miks sa ei tahtnud kunagi kellegagi koos olla, kui sa muusikat kuulasid?"
"Ma vihkasin neid."
"Ja siis?"
Vahet ju polnud. Tavaliselt olin nendel hetkedel alati vaikides eemaldunud.
Korstnast tuli suitsu.
"Su praad on valmis."
"Mida imet sa siis seekord tegid?"
Ta oleks alati küsinud "me tegime". Ma vist kunagi sellist ühtsust küll ei tajunud.

Ahju leegid heitsid seintele valgust. Toas oli õnneks pime.
"Räägi mulle, kas sa tead, kaua ööviiul õitseb," küsis ta äkki.
"Neil on hästi tugev lõhn..."
Muistsed jooned. Keegi ei kippunud neile kallale.
"Miks sa selle sealt seinalt siis maha tõmbasid?"
"Mulle ei meeldinud see enam."
"Suitsu tahad?"

Keegi ei teadnud, aga tavaliselt ma kunagi ei ütelnud ära. Väga harva, kui nii mitu korda pakuti, et tuli ära öelda.
"Sellega on see, et rahu laskub galaktikasse alles õhtul," alustasin, tundudes endalegi naeruväärne ja tühine. Ometi oli minuga kaasas mingisugune suur kosmiline teadmine.

Oleks võinud ju kalapüügist rääkida. Et kui on juba päris pime ja puust kork läheb kaugele-kaugele ja vajub vee alla...
Õhtu ei olnud kunagi päris. Tee peale hoovas vihast tolmu.
Raev siirdus tagasi.
"Ära palun kuula mind praegu," oleksin tahtnud öelda.
Pöörasin nende poole külje ja karjusin. Näitasin, kui vihane ma olen. Ehk saavad aru. Tavaliselt jääb vähemalt mällu.

"Miks sa need religioossed vennad siit siis minema peksid?"
Läksin veel vihasemaks. Oli raskusi enese-kontrolliga.
"Räägime sellest kunagi hiljem."
Raev ei vaja õigustust ega meenutust. Mis oli, see oli. Loodetavasti enam kunagi ei juhtu. Kadugu kus see ja teine.

Lumi laskus. Olin väga väsinud. Tahtsin saada mõtteid mujale. Nälg.
"Liigume su auras üles-alla," teatas järsku nähtamatu hea tooniga olend. Kui toon sobitus, oli tavaliselt okei. Eriti, kui vajasin rahu, puhastust, taastumist või lausa tervendust.

Ikka ja jälle tagasi seal

Pööningul oli jälle rahulik.
"Räägime asjast," lausus ta.
"Miks sa ei tahtnud minuga suhelda, kui ma noor olin?"
Vaikisin.
Jälle sama küsimus.
"Mulle tundub (ja ma tean, et sa ei taha seda kuulda), et mõnikord on universumis asjadel oma ajastus..."
"Sa mõtled nagu Momo's?"
Küünlaleek heitis seinale varju.
Üksik klaverilöök vaigistas ruumi. Teine.
Algas vihmasabin.
"Ei, ma ei nõiu vihma, ma lihtsalt olen loodusega (sünkroonis)," naersin.
"Tajusin ilmselt alateadlikult, et hetk oli pingeline ja tahtis vallanduda..."
"Räägi mulle, sul vist ei ole päris hästi siin kõik?"
"Sõpru on vähe."
"Sõbrad tekivad. Kuula."
Ja ta alustas laulu. Korsten oli veel värvimata. See oli nagu selline rahustav laul, pigem tasane ümin.
Katusel liigutas keegi.
"Varesed."
"Ei, need ei ole varesed, need on tuvid."
"Sa tahad kogu aeg midagi saavutada?"
"Ja sina ka?"
Istusime. Temaga oli hea.